Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 5
Ma püüdsin keskenduda. Soovisin, et ta liiguks aeglasemalt ja räägiks vaiksemalt. „Siin on nii külm,” kaebasin piredalt. „Ja ma kaotasin oma kõrvarõnga ära.” Olin selle kaotuse just hommikul avastanud. See tegi mulle tuska. Ma ei suutnud meenutada, miks see nii tähtis oli, aga meel ei lasknud sel minna. Juba paljas mõte sellest tegi peavalu hullemaks.
Starling võttis käpikud käest. Üks käsi oli endiselt sidemeis. Ta katsus teisega mu laupa. Käsi oli õnnistavalt külm. Veider, et külm võis tunduda nii mõnus. „Ta on üleni kuum!” süüdistas Starling Narri. „Kas sul pole olnud taipu anda talle pajukooreteed?”
Narr hööveldas maha järjekordse puidukeeru. „Pott on sealsamas su põlve juures, kui sa pole seda ümber ajanud. Kui suudad sundida teda seda veel rohkem jooma, oled sa minust parem inimene.” Järgmine puidukeerd.
„See pole kuigi raske,” vastas Starling vaikse vastiku häälega. Ja siis lahkemalt mulle: „Su kõrvarõngas pole kadunud. Näed, see on siin, minu käes.” Ta tõi asjakese oma vööpaunast välja. Üks tilluke osa minust toimis piisavalt hästi, et märgata tema sooje, mägede stiilis rõivaid. Starlingi käed olid külmad ja veidi karedad, kui ta rõnga mulle uuesti kõrva pani. Ma leidsin küsimuse.
„Miks see sinu käes oli?”
„Ma palusin Kettle’il selle tuua,” tunnistas ta mulle keerutamata. „Kui Narr ei lasknud mind sinu juurde. Mul pidi olema mingi tunnismärk, miski, mis tõestaks Kettrickenile, et kõik see, mida ma talle rääkisin, on tõsi. Ma kohtusin temaga ning rääkisin nii tema kui ka ta nõuandjaga just nüüdsama, tänasel päeval.”
Kuninganna nimi murdis mu uitama läinud mõtetest läbi ja aitas hetkeks keskenduda. „Kettricken! Mida sa küll teinud oled?” hüüdsin ma kohkunult. „Mida sa talle rääkisid?”
Starling tundus ehmunud. „Noh, kõike, mida tal on vaja teada, et sind su teekonnal aidata. Et sa oled tõesti elus. Et Verity ei ole surnud ja et sa lähed teda otsima. Et Mollyle tuleb sõna saata, et sa pole surnud ja sinuga on kõik hästi, et ta ei langeks meeleheitesse, vaid hoiaks teie last ohutus kohas kuni su naasmiseni. Et …”
„Ma usaldasin sind!” karjatasin ma. „Ma usaldasin sulle oma saladused ja sa reetsid mu. Milline narr ma küll olin!” hüüdsin meelt heites. Kõik, kõik oli kadunud.
„Ei, mina olen narr,” sekkus Narr meie kõnelusse. Ta kõndis aeglaselt üle toa ja jäi minu peale alla vaadates seisma. „Ja mulle näib, et enamgi veel, kuna uskusin, et sa mind usaldad,” jätkas ta ja ma polnud kunagi teda nii kahvatuna näinud. „Sinu laps,” ütles ta endamisi. „Tõeline Farseeride soost laps.” Kollased silmad välgatasid nagu kustuv leek, kui ta pilk Starlingilt minule vilksas. „Sa tead, mida säärased uudised mulle tähendavad. Miks? Milleks mulle valetada?”