Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 4

Narr ütles hellalt: „Niipalju kui mina aru sain, et ole ta lapse kohta midagi väitnud. Ma usun, et praegu veel ei tea ta Chade’i plaanidest midagi.”

„Ma peaksin vist nii Chade’i kui ka Kettrickeniga kohtuma. Andma neile teada, et olen elus ja avaldama neile tõe. Siis, kui ma olen juba tugevam. Aga praegu, Narr, tahaksin üksi olla,” anusin ma. Ma ei tahtnud näha kahjutunnet ega ka hämmeldust ta näol. Palvetasin, et ta mu valet uskuma jääks, hoolimata sellest, et põlastasin end selle jälkuse pärast, mida olin Molly kohta öelnud. Nii et hoidsin silmad kinni, Narr aga võttis küünlad ja läks ära.

Lamasin mõnda aega pimeduses ja vihkasin ennast. Niimoodi on parem, kinnitasin ma endale. Kui peaksin kunagi Molly juurde tagasi pöörduma, ajan kõik jälle õigeks. Ja kui seda ei juhtu, ei võta nad vähemalt meie last temalt ära. Kinnitasin endale üha uuesti ja uuesti, et talitasin targasti. Aga see ei tundunud tark. See tundus reetlik.

Ma nägin und, mis oli ühtaegu kirgas ja nüri. Ma tahusin musta kivi. See oli kogu unenägu, kuid see oli oma monotoonsuses lõputu. Ma kasutasin peitlina pistoda ja vasarana kivi. Mu sõrmed olid korpas ja paistes neist paljudest kordadest, kui haare oli vääratanud ja kivi oli pistoda pea asemel näppe tabanud. Aga see ei peatanud mind. Ma tahusin musta kivi. Ja ootasin, et keegi tuleks ja mind aitaks.

Ühel õhtul ärgates leidsin oma voodiservalt Kettle’i. Ta tundus veel eakam, kui ma mäletasin. Ähmane talvine päevavalgus imbus läbi pärgamendist akende ja puudutas ta nägu. Silmitsesin teda mõnda aega, enne kui ta mu ärkvelolekut adus. Taibates vangutas ta pead. „Oleksin pidanud kõigist su veidrustest seda aimama. Sa olid ise ka teel Valge Prohveti juurde.” Ta kummardus lähemale ja jätkas sosinal: „Ta ei luba Starlingit sinu juurde. Ta ütleb, et sa oled nii elava külalise jaoks veel liiga nõrk. Ja et sa ei taha, et keegi teaks sinu siinviibimisest – mitte veel. Aga ma viin talle sinult sõna, eks ole?”

Ma sulgesin silmad.

Särav hommikune aeg ja koputus uksele. Ma ei suutnud laastava palaviku tõttu ei uinuda ega ka ärkvel püsida. Olin joonud pajukooreteed, kuni kõht loksus. Sellegipoolest lõhkus pea valutada ja ma värisesin või higistasin pidevalt. Koputus kostis uuesti, valjemini, ja Kettle pani käest tassi, millega ta oli mind parajasti tüüdanud. Narr istus oma töölaua taga. Ta pani tahumisriista käest, kuid Kettle hõikas: „Ma teen lahti!” ja avas ukse hoolimata Narri keelust: „Ei, las ma ise!”

Starling tungis nii järsult tuppa, et Kettle üllatusest karjatas. Starling tuiskas temast mööda, raputades mütsilt ja keebilt lund. Ta heitis Narrile võiduka pilgu. Narr vaid noogutas talle südamlikult, nagu oleks teda oodanud. Sõnagi lausumata pöördus ta oma nikerdustöö juurde tagasi. Eredad vihatulukesed Starlingi silmis lõid tulisemalt leegitsema ja ma tajusin, et ta on millegagi väga rahul. Ta lõi ukse enda järel valju pauguga kinni ja tuhises minu juurde nagu kehastunud põhjatuul. Ta vajus mu voodi kõrvale ristijalu istuma. „Nõnda siis, Fitz. Mul on nii hea meel sind jälle näha. Kettle rääkis mulle, et sa oled viga saanud. Ma oleksin sind juba varem vaatama tulnud, kui mind poleks ukselt minema saadetud. Kuidas sa end täna tunned?”