Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 3
Suutsin noogutada. Siis: „Jah.” Mu hääl oli nii kähe, et vaevu tundsin selle ära. Mulle tundus, et mitte mina ei kogu jõudu, et ravitseja saaks noole välja tõmmata, vaid jõudu kogub hoopis haav. Valukolle kasvas iga päevaga suuremaks. See tikkus lakkamatult mu meele piirimaadele ja tegi mõtlemise raskeks.
„Ma käisin Chade’i ja Kettrickeniga õhtust söömas. Chade’il oli meile uudiseid.” Ta kallutas pead ja jälgis hoolikalt mu nägu, kui sõnas: „Chade ütleb, et Buckis on Farseeride laps. Alles beebi, ja sohik. Aga Verity ja Chivalry vereliinist. Ta vannub, et see on tõsi.”
Ma sulgesin silmad.
„Fitz. Fitz! Ärka üles ja kuula mind. Ta tahab veenda Kettrickeni, et too lapse endale nõuaks. Kas selleks, et väita, nagu oleks too tema tõeline laps Verityga, keda võltsi nurisünnitusega palgamõrtsukate eest varjati. Või siis öelda, et laps on Verity sohik, aga kuninganna Kettricken on otsustanud anda talle seaduslikud õigused ja ta oma pärijana endale nõuda.”
Ma ei suutnud liigutada. Ma ei suutnud hingata. Minu tütar, ma teadsin. Ohutus paigas ja turvaliselt peidus, Burrichi valvsa pilgu all. Ohverdatakse troonile. Võetakse Mollylt ära ja antakse kuningannale. Minu väike tüdruk, kelle nime ma isegi ei teadnud. Viiakse ära, et temast saaks printsess ja aja möödudes kuninganna. Aga minu jaoks jääks ta igaveseks kättesaamatuks.
„Fitz!” Narr pani käe mu õlale ja pigistas õrnalt. Ma tean, et ta ihkas mind raputada. Avasin silmad.
Ta vahtis mulle näkku. „Kas sul pole mulle midagi öelda?” küsis ta ettevaatlikult.
„Kas ma saaksin veidi vett?”
Kuni ta seda tõi, kogusin ma end. Narr aitas mul juua. Selleks ajaks, kui ta mult tassi tagasi võttis, olin suutnud otsustada, milline küsimus tunduks kõige veenvam. „Mida Kettricken selle peale ütles, kui ta kuulis, et Verity on sohiku sigitanud? See ei võinud teda rõõmustada.”
Üle Narri näo vilksatas kõhklus, nagu ma olingi lootnud. „Laps sündis lõikusaja lõpus. Liiga hilja, et Verity oleks saanud enne retkele minekut tema isaks olla. Kettricken mõistis seda minust kiiremini.” Ta kõneles peaaegu hellalt. „Isa pead olema sina. Kui Kettricken seda Chade’ilt otsesõnu küsis, siis tunnistas ta seda.” Narr kallutas pead ja uuris mind. „Sa ei teadnud?”
Raputasin aeglaselt pead. Mida tähendas au minusuguse jaoks? Sohilaps ja salamõrvar, mis õigust oli minul hingeüllusele? Tõin kuuldavale vale, mis jääb mind alatiseks vaevama. „Ma ei saanud sigitada lõikuse ajal sündinud last. Molly pagendas mu oma voodist ammu enne seda, kui ta Buckist lahkus.” Püüdsin hoida hääle kindlana, kui ütlesin: „Kui ema on Molly ja ta väidab, et see on minu laps, siis ta valetab.” Püüdsin olla nii siiras, kui suutsin, ja lisasin: „Mul on kahju, Narr. Ma pole sigitanud sulle Farseeride pärijat ja see pole mul ka plaanis.” Mul polnud vaja pingutada, et hääl lämbuks ja silmisse kerkiksid pisarad. „Kummaline,” raputasin vastu patja pead, „et selline asi mulle nii väga haiget teeb. Et Molly võib tahta lasta seda last minu omaks pidada.” Sulgesin silmad.