Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 6
Ma ei tea, mis oli hullem, kas haavumine Narri silmades või võidurõõm pilgus, mille Starling talle heitis.
„Ma pidin valetama, et ta endale hoida! See laps on minu, mitte Farseeride pärija!” karjatasin ahastuses. „Minu ja Molly oma. Laps, keda kasvatada ja armastada, mitte kuningategijate tööriist. Ja Molly ei tohi kuulda, et ma olen elus mitte kellegi muu kui vaid minu enda käest! Starling, kuidas sa võisid minuga nii teha? Miks ma küll olin säärane idioot, miks ma neist asjust üldse kellelegi rääkisin?”
Nüüd tundus Starling sama haavunud kui Narr. Ta tõusis jäigalt ja ta hääl oli rabe. „Aga ma tahtsin sind aidata. Aidata sul teha seda, mida sa tegema pead.” Starlingi selja taga tõukas tuuleiil ukse lahti. „Sellel naisel on õigus teada, et tema mees on elus.”
„Millist naist sa silmas pead?” küsis veel üks jäine hääl. Minu kohkumuseks tuiskas tuppa Kettricken, kannul Chade. Ta silmitses mind kohutava näoga. Lein oli teda laastanud, uuristanud ta suu veerde sügavad jooned ja söönud liha põskedelt. Nüüd marutas tema silmis lisaks raev. Koos nendega saabunud külm tuulepahvak jahutas mind hetkeks maha. Siis pandi uks kinni ning mu pilk libises ühelt tuttavalt näolt teisele. Väike tuba tundus tuubil täis põrnitsevaid nägusid, mis külmade silmadega alla minu peale vaatasid. Pilgutasin silmi. Neid oli nii palju ja nii lähedal ning nad kõik vahtisid mind ainiti. Keegi ei naeratanud. Ei tervitust ega rõõmu. Ainult raevukad tunded, mille olin ise kõigi omasepitsetud muutustega äratanud. Niimoodi tervitati Katalüsaatorit. Kellegi näol polnud seda, mida olin näha lootnud.
Välja arvatud Chade. Ta ületas pikkade sammudega toa, kiskudes samal ajal käest ratsakindad. Kui ta talvekeebi kapuutsi peast lükkas, nägin ma, et valged juuksed on seotud kuklasse sõdalasepatsi. Üle Chade’i lauba jooksis nahkpael, selle keskel oli hõbedane medaljon. Hirvepull, sarved rünnakuks langetatud. Märk, mille Verity oli mulle andnud. Starling astus tal kiirustades tee pealt eest. Ta ei heitnud naisele pilkugi, vaid seadis end vaevata voodi kõrvale põrandale istuma. Chade võttis mu käe pihku ja vidutas külmakahjustusi märgates silmi. Ta hoidis kätt hellalt. „Oh, mu poiss, mu poiss, ma uskusin, et sa oled surnud. Kui Burrich mulle sõna saatis, et ta leidis su surnukeha, arvasin ma, et mu süda murdub. Sõnavahetus, mis meil oli viimasel korral, kui lahku läksime … aga siin sa oled – elus, kuigi mitte terve.”
Ta kummardus ja suudles mind. Käsi, mille ta mu põsele pani, oli nüüd mõhnaline, rõugearmid ilmast parkunud näol vaevu nähtavad. Tõstsin pilgu ning nägin ta silmis tervitust ja rõõmu. Pisarad ähmastasid mu pilku, kuid ma pidin nõudma: „Kas sa tõesti võtaksid mult trooni pärast tütre? Veel üks Farseeride soost sohik … Kas sa laseksid teda samamoodi ära kasutada, nagu on kasutatud meid?”