Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 7
Midagi tema näos tardus. Suujoon jäigastus otsustavalt. „Ma teen, mida tahes on vaja, et näha Kuue Hertsogkonna troonil jälle tõelist Farseeri valitsejat. Nagu ma olen vandunud, et ma teen. Nagu ka sina oled vandunud.” Meie pilgud kohtusid.
Vaatasin teda jahmunult. Ta armastas mind. Hullem veel, ta uskus minusse. Ta uskus, et minus on seesama jõud ja pühendumus kohustusele, mis oli olnud tema elu alustala. Nii et ta võiks teha minuga asju, mis on rängemad ja südametumad, kui Regal kogu oma vihkamises välja mõelda suudaks. Tema usk minusse oli selline, et ta ei kõhkleks paiskamast mind ükskõik millisesse lahingusse, ootamast minult ükskõik millist ohvrit. Minust murdis järsult välja kähe nuukse, mis rebis noolt seljas. „Sel pole lõppu!” karjatasin ma. „See kohustus tõukab mu surma. Parem, kui oleksingi surnud! Laske mul siis surra!” Tõmbasin järsult käe Chade’i pihust, hoolimata sellest, kui väga see liigutus haiget tegi. „Minge minema!”
Chade isegi ei võpatanud. „Ta kuumab palavikus,” ütles vanamees süüdistavalt Narrile. „Ta ei tea, mida ta räägib. Sa oleksid pidanud talle pajukooreteed andma.”
Narri huultele kerkis õõvastav naeratus. Enne, kui ta vastata jõudis, kostis terav kärisev heli. Läbi rasvatatud aknanaha suruti hall pea, milles välkus valgeid hambaid täis koon. Ülejäänud hunt tuli kohe selle järel ning ajas riiulitäie ürdipotte nende alla asetatud paari käsikirjarulli peale. Öösilm hüppas, nii et küüned puitpõrandal kidisesid, ja libises seisma minu ja kiiresti püsti karanud Chade’i vahel. Ta lõrises kõigi poole ümberringi. Ma tapan nad kõik sinu pärast, ütle ainult. Langetasin pea uuesti patjadele. Minu puhas, metsik hunt. Selliseks olin ma ta teinud. On see parem kui see, kelle Chade oli teinud minust?
Silmitsesin neid jälle. Chade seisis, nägu täiesti liikumatu. Kõigil ülejäänud nägudel oli veidi jahmatust, veidi kurbust, veidi pettumust, mille eest olin vastutav mina. Meeleheide ja palavik raputasid mind. „Andke andeks,” ütlesin nõrgalt. „Ma pole kunagi olnud see, kelleks te mind pidasite,” tunnistasin ma. „Mitte kunagi.”
Vaikus täitis ruumi. Tuli pragises korraks.
Surusin näo patja ja sulgesin silmad. Ütlesin sõnad, mida olin sunnitud ütlema. „Aga ma lähen ja leian Verity. Kuidagimoodi toon ma ta teile tagasi. Mitte sellepärast, et ma olen see, kelleks te mind peate,” lisasin aeglaselt pead tõstes. Nägin Chade’i näol süttimas lootust. „Vaid sellepärast, et mul pole valikut. Pole kunagi olnud.”
„Sa usud tõesti, et Verity on elus!” Kettrickeni häälest kostis meeletu, näljane lootus. Ta sööstis minu poole nagu ookeanimaru.