Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 9

„Küllap ma ajan su hulluks. Anna andeks.”

„Kolmkümmend neli. Ei. Sa oled lihtsalt soninud ja üsna monotoonselt. Ilmselt on asi palavikus.”

„Ilmselt.”

Narr jätkas lugemist. „Ma olen kõhuli lebamisest nii väsinud,” söandasin öelda.

„Sul on ju selg ka,” soovitas Narr, et näha mind võpatamas. Siis: „Kas sa tahad, et ma aitaksin sul end küljele keerata?”

„Ei. See teeb ainult veel rohkem haiget.”

„Ütle, kui meelt muudad.” Ta pilk läks tagasi käsikirjale.

„Chade pole mind rohkem vaatama tulnud,” märkisin ma.

Narr ohkas ja pani kirjarulli kõrvale. „Keegi ei ole. Ravitseja jõudis kohale ja noomis meid kõiki sinu vaevamise pärast. Nad peavad su seniks rahule jätma, kuni ta noole välja tõmbab. See juhtub homme. Pealegi on Chade’il ja kuningannal kõvasti arutamist. Avastus, et nii sina kui ka Verity olete endiselt elus, muutis nende jaoks kõike.”

„Mõnel muul ajal oleks ta ka minu kaasanud.” Jäin vait, teades, et haletsen end mõnuga, kuid ma ei suutnud end ka peatada. „Küllap nad vist tunnevad, et mind ei või enam usaldada. Ega ma neid ei süüdistagi. Nüüd vihkavad mind kõik. Saladuste pärast, mida ma hoidsin. Kõige selle pärast, kuidas ma neid alt vedasin.”

„Oh, sugugi mitte kõik ei vihka sind,” hurjutas Narr leebelt. „Tegelikult vihkan ainult mina.”

Mu pilk kargas ta näole. Ta küüniline naeratus andis mulle julgust. „Saladused,” ütles ta ja ohkas. „Ühel päeval kirjutan ma pika filosoofilise käsitluse saladuste väest, olgu siis hoitud või välja räägitud.”

„On sul veel brändit?”

„Jälle janutab? Võta veidi pajukooreteed.” Nüüd oli Narri hääles söövitav viisakus, mida kattis paksu kihina mesi. „Tead, seda on küllaga. Ämbrite kaupa. Kõik sinu jaoks.”

„Mulle tundub, et palavik on veidi alla läinud,” pakkusin alandlikult.

Ta tõstis käe mu laubale. „On tõesti. Praeguseks. Aga ma ei usu, et ravitseja kiidaks selle heaks, kui sa ennast jälle täis jood.”

„Ravitsejat pole siin,” märkisin mina.

Narr kergitas minu poole kahvatut kulmu. „Burrich oleks sinu üle nii uhke.” Aga ta tõusis graatsiliselt ja astus tammepuust puhvetkapi juurde. Ettevaatlikult läks ta ümber Öösilma, kes oli koldekividel soojusest läbi imbunud unes siruli. Mu pilk rändas lapitud aknale ja seejärel jälle Narrile. Tundus, et nad olid mingile kokkuleppele jõudnud. Öösilm magas nii sügavalt, et ta ei näinud isegi und. Ka tema kõht oli täis. Hundi käpad tõmblesid, kui end tema poole sirutasin, nii et tõmbusin tagasi. Narr tõstis kandikule pudeli ja kaks topsi. Ta tundus liiga vaoshoitud.

„Tead, ma palun tõesti andeks.”

„Nii sa oled mulle öelnud. Kolmkümmend viis korda.”