Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 24

See oli linn – selles mõttes, et seal elas palju rahvast. Aga ei sellist rahvast ega ka sääraseid elupaiku polnud ma kunagi varem näinud. Hooned viskusid ja keerdusid õhuliste kõrgusteni. Näis, nagu oleksid kivid müüritises voolates kuju võtnud. Seal olid haprast ehisvõrest sillad ja aiad, mis mööda hoonete seinu koskedena alla laskusid ja kombitsatena üles ronisid. Seal olid purskkaevud, mis tantsisid, ja teised, mis vaikseid tiike moodustasid. Kõikjal linnas kõndisid kirkavärvilistes rõivastes inimesed, neid oli palju nagu sipelgaid.

Ometi oli kõik vaikne ja elutu. Ma tajusin rahvavoolu, purskkaevude mängu, aedades lahtikeerduvate õite hõngu. See kõik oli seal, aga kui ma end vaatamiseks pöörasin, oli see kadunud. Meel suutis tajuda silla habrast ehisvõret, kuid silm nägi vaid mahavarisenud roostes ja kõdunenud rususid. Seinamaalingutega kaetud müürid oli tuul rohmakalt krohvitud kivideni paljaks nühkinud. Peapöördega sai sillerdavast purskkaevust umbrohtu kasvanud tolm pragunenud basseinis. Turul ruttavale rahvasummale andis hääle vaid tuhisev tuul, nõelavast liivast raske. Kõndisin läbi selle kummitustelinna, kehatu ja otsiv, suutmata ära arvata, miks ma seal olin või mis mind edasi tõmbas. Seal polnud ei valge ega pime, ei suvi ega talv. Olen väljaspool aega, mõtlesin ma ja pidasin aru, kas see on Narri filosoofiast pärinev ülim põrgu või lõplik vabadus.

Viimaks nägin kaugel enda ees tillukest kogu, kes vaevaliselt mööda üht ääretut tänavat edasi rühkis. Tema pea oli tuules langetatud ja ta hoidis keebiserva kõndides suu ja nina ees, et kaitsta neid liivast tiine tuule eest. Ta polnud osa kummituslikust rahvahulgast, vaid sammus läbi kiviprügi ja vältis ringiga kohti, kus maapinna liikumine oli sillutatud tänava üles kergitanud või alla lasknud langeda. Teadsin otsekohe, et see on Verity. Teadsin seda elujõnksatuse järgi rinnus, teadsin, et mind oli siia tõmmanud tilluke kübe Verity taidu, mis peitis end ikka veel minu teadvuses. Tajusin ka seda, et ta on määratus ohus. Ometi ei märganud ma midagi ähvardavat. Ta oli minust väga kaugel, kunagi eksisteerinud hoonete uduste varjude taga, looritatud turupäeva kummituste summast. Ta rühmas raskelt edasi, üksi ja kummituselinna suhtes pime, kuid ometi sellega ühte põimunud. Ma ei näinud midagi, kuid hädaoht varitses tema kohal nagu hiiglase vari.

Kiirustasin talle järele ning olin ühe silmapilguga tema kõrval. „Ah,” tervitas ta mind. „Nii et lõpuks sa siis tulid, Fitz. Ole tervitatud.” Ta ei katkestanud kõndi ega pööranud pead. Siiski tajusin soojust, nagu oleks ta tervitades mu kätt surunud, ning ma ei tundunud vajadust vastata. Nägin hoopis tema silmade läbi ühekorraga peibutist ja hädaohtu.