Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 23
Mõne aja pärast tundsin õlgadel Chade’i käsi. „Tule, poiss, sellest pole sulle mingit abi. Mine õige voodisse. Homme pead astuma oma kuninganna palge ette.” Tema hääles oli kaugelt rohkem kannatlikkust, kui olin ära teeninud, ja järsku tajusin ma oma tülkuse sügavust.
Hõõrusin käisega nägu ja suutsin pea tõsta. Ma ei punninud vastu, kui ta mu püsti aitas ja toanurgas asuva koiku poole tüüris. Selle servale istudes ütlesin vaikselt: „Sa teadsid. Sa teadsid kogu selle aja.”
„Teadsin mida?” küsis ta väsinult.
„Kõike seda, Katalüsaatori ja Valge Prohveti kohta.”
Ta hingas läbi nina välja. „Ma ei „tea” sellest midagi. Ma tean üht-teist, mida sellest on kirjutatud. Mäletan, et enne sinu isa troonist loobumist olid asjad enam-vähem paigas. Pärast oma torni kolimist ei vajanud kuningas pikki aastaid vahel isegi kuude kaupa minu teeneid. Mul oli lugemiseks ohtralt aega ja küllalt allikaid, kust käsikirju hankida. Nii et juhtusin tõesti kokku paari võõramaise loo ja kirjutisega, mis puudutasid Katalüsaatorit ja Valget Prohvetit.” Ta hääl mahenes, nagu oleks ta unustanud mu küsimuses peitunud viha.
„Alles pärast Narri saabumist Hirvelossi, kui olin vaikselt avastanud, et tal on sääraste kirjutiste vastu suur huvi, tärkas huvi ka minul. Ükskord sa mainisid mulle, et ta oli sind Katalüsaatoriks nimetanud. Nii et ma hakkasin mõtlema … aga tõtt-öelda ei pea ma ühtki ettekuulutust kuigi usaldusväärseks.”
Laskusin ülima ettevaatusega selili. Mul peaaegu õnnestus jälle selja peal magada. Veeretasin end külili, heitsin saapad jalast ja tirisin teki peale.
„Fitz?”
„Mis on?” küsisin Chade’ilt tõrksalt.
„Kettricken on sinu peale vihane. Kannatlikkust ära temalt homme oota. Aga pea meeles, et ta pole mitte ainult meie kuninganna. Ta on naine, kes on kaotanud lapse ja olnud enam kui aasta teadmatuses oma abikaasa saatusest, kihutatud minema maalt, mille ta omaks võttis vaid selleks, et hädad järgneksid talle tema sünnimaale. Tema isa on arusaadavalt kibestunud. Ta vaatab Kuut Hertsogkonda ja Regalit sõdalase pilguga ning tal pole aega retkedeks, et otsida oma vaenlase venda, isegi kui ta usuks, et too on elus. Kettricken on üksi, veel palju kurvemal kombel üksi, kui sina ja mina ette oskame kujutada. Leia endas mõistmist selle naise tarvis. Ja austust kuninganna vastu.” Ta vaikis ebamugavust tundes. „Sul läheb homme neid mõlemat vaja. Minust on sulle tema juures vähe abi.”
Ma arvan, et ta rääkis veel edasi, aga ma ei kuulanud enam. Uni mattis mind varsti oma lainetesse.
Juba mõnda aega polnud taiuuned mind kimbutanud. Ma ei osanud arvata, kas unenäod lahingutest oli mu meeltest lõpuks pagendanud füüsiline nõrkus või oli mu pidev valvelolek Regali kildkonna suhtes need tõkestanud. Sel ööl mu põgus hingetõmbeaeg lõppes. Taiuuni, mis mind mu kehast minema viis, tundus jõuline, nagu oleks tohutu käsi minusse küünitunud, mul südamest haaranud ja selle välja tõmmanud. Järsku olin hoopis kusagil mujal.