Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 26

Ma ei tea, kust mina leidsin tahtejõudu, et sellele vastu seista. Küllap tänu sellele, et olin viivuks peatunud, Verityle keskendunud ja näinud, mida kõike maailm kaotaks, kui ta iseendana olemast lakkaks. Olgu mu jõu allikas siis mis tahes, ma seadsin selle talle vastu. Heitsin end tema teele, aga ta kõndis must läbi. Siin ei saanud ma midagi teha. „Verity, palun, seisa, oota!” karjatasin ma ja sööstsin talle peale, raevukas sulg tuules. Sel polnud mingit mõju. Ta isegi ei peatunud.

„Keegi peab seda tegema,” ütles ta vaikselt. Kolm sammu hiljem ta lisas: „Mõnda aega ma lootsin, et see ei ole mina. Aga ikka ja jälle olen ma endalt küsinud: „Kes siis?”” Ta pöördus ja vaatas mind oma tuhakspõlenud silmadega. „Ühtki teist vastust pole kordagi tulnud. See pean olema mina.”

„Verity, seisa,” anusin ma, aga ta jätkas teed. Mitte kiirustades, aga mitte ka viivitades, ta rühkis edasi nagu rühib inimene siis, kui ta on ära mõõtnud vahemaa, mille ta peab ära käima, ning sobitanud sellega oma jõu. Kui ta kõnnib, jätkub tal vastupidavust kohale jõuda.

Tõmbusin pisut eemale, tundes, kuidas mu jõud kahaneb. Hetkeks kartsin, et kaotan ta ja mind tõmmatakse tagasi uinuvasse kehasse. Siis adusin teist täpselt sama võimast hirmu. Et ma olin nii kaua temaga seotud ja isegi praegu temaga kaasa kistud, võin ma avastada, et ka mina upun koos temaga maagiasoonde. Kui mul oleks olnud selles maailmas keha, oleksin tõenäoliselt millestki kinni krabanud. Samal ajal kui anusin Verityt, et ta peatuks, ankurdasin end selle asemel ainsal muul moel, mida oskasin. Sirutusin taiuga välja ja kobasin kõigi nende järele, kelle elud puudutasid minu oma: Molly, minu tütar, Chade ja Narr, Burrich ja Kettricken. Mul polnud neist kellegagi tõelist taiusidet, nii et mu haare oli isegi parimal juhul tühine ning seda nõrgestas veel mu paaniline hirm, et iga hetk võib Will, Carrod või isegi Burl minust kuidagi teadlikuks saada. Mulle tundus, et see aeglustas veidi Verityt. „Palun oota,” ütlesin uuesti.

„Ei,” vastas ta vaikselt. „Ära püüa mind ümber veenda, Fitz. Ma pean seda tegema.”

Ma polnud eales mõelnud oma taiu väge Verity oma vastu proovile panna. Ma polnud kunagi osanud ette kujutada, et võiksime olla vastased. Aga kui jätkasin ta vemmeldamist, oli mul üsna samasugune tunne nagu peksleval ja karjuval lapsel, keda isa rahulikult voodisse kannab. Verity mitte ainult ei teinud mu rünnakut märkamagi, vaid ma tajusin, et tema tahe ja tähelepanu olid hoopis kusagil mujal. Ta liikus vääramatult musta voolu poole ning minu teadvus kandus temaga kaasa. Enesealalhoiuinstinkt andis mu pingutustele uue meeletu jõu. Ma püüdsin teda eemale tõugata, tagasi lohistada – kuid ei saavutanud midagi.