Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 27

Ja minu võitluses oli kohutav kahetisus. Ma ihkasin, et ta peale jääks. Kui ta minust võitu saab ja mu endaga kaasa veab, ei pea mina selle eest vastutust võtma. Ma võiksin avada end väe voolule ning selles kustuda. See oleks kõigi kannatuste lõpp, lõpetus, viimaks ometi. Olin oma kahtlustest ja süütundest nii väsinud, kohustustest ja võlgadest nii vaevatud. Kui Verity mu koos endaga taiuvoolu kannaks, saaksin lõpuks häbita alla anda.

Jõudis kätte hetk, mil me seisime küütleva väevoolu ääres. Vahtisin läbi Verity silmade selle peale alla. Sel puudus libajas kallas. Serv oli kui noaga lõigatud seal, kus kindel maapind andis maad voolavale teisesusele. Vaatasin seda ainiti, pidasin seda võõraks meie maailmas, väärastuseks meie ilma olemuses. Verity laskus kohmakalt ühele põlvele. Ta vaatas üksisilmi väe musta hõõgusesse. Ma ei teadnud, kas ta kõhkles jätmast hüvasti meie maailmaga või peatus ta, et koguda enda hävitamiseks jõudu. Minu tahe vastu panna oli otsa saanud. Siin oli uks teisesusse, mida ma ei osanud isegi ette kujutada. Iha ja uudishimu vedasid meid kaldale lähemale.

Järgmisel hetkel kastis ta oma käed ja käsivarred võluväkke.

Ma jagasin temaga seda äkilist teadmist. Nii kisendasin ma koos temaga, kui tuline hoovus sõi ihu ja lihased ta kätelt. Ma vannun, et tundsin selle söövitavat keeletõmmet üle paljastatud luude Verity sõrmedel, randmetel ja käsivartel. Ma tundsin tema valu. Ometi tõrjus joovastav kõikehaarav naeratus selle ta näolt. Side meie vahel tundus järsku kohmaka kütkena, mis ei lasknud mul täienisti tunda seda, mida tundis tema. Ihkasin seista tema kõrval, paljastada sellele maagiajõele oma ihu. Jagasin ta veendumust, et kui ta vaid alistuks ja üleni jõkke sukelduks, teeks see lõpu kogu valule. Nii lihtne. Oli vaja vaid veidi ettepoole kummarduda ja lahti lasta. Verity kössitas voolu kohal, higi tilkus ta näolt ja kadus voolu sisse pudenedes tillukeste aurupahvakutena. Ta pea oli langetatud, õlad liikusid raskete hingetõmmete rütmis üles-alla. Siis anus ta mind järsku vaevu kuuldavalt: „Tõmba mind tagasi.”

Tema sihikindlusele polnud mul jaksu vastu seista. Aga kui ma lisasin oma tahte tema omale ja me võitlesime üheskoos väe kohutava lummuse vastu, sai see kaalukeeleks. Ta suutis oma küünarvarred ja peod sellest kraamist vabaks tõmmata, kuigi tundus, nagu kisuks ta need välja kõvast kivist. Vägi lasi tal tõrksalt minna, ja kui Verity tagasi tuikus, tajusin hetkeks täielikult viivu, mida ta oli jaganud: see, mis seal voolas, oli maailmaga ühekssaamine, nagu üksainus sulnis noot, mis jääb kõlama igaveseks. See polnud laul inimkonnast, vaid palju iidsem ja vägevam laul hoomamatutest tasakaaludest ning puhtast olemisest. Oleks Verity sellele alistunud, oleks see lõpetanud kõik ta piinad.