Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 30
Raputasin pead ja tõin end tagasi olevasse. Vaatasin ennast peeglis ja pidasin aru, kuidas Kettricken mind näeb. Kas ta näeb endiselt noormeest, kes käis Verityl igal pool sabas ja teenis õukonnas tihti ka teda? Või vaatab ta mu armilist nägu ja mõtleb, et ta ei tunne mind, et seda Fitzi, keda tema tundis, pole enam olemas? Noh, nüüdseks ta juba teab, kuidas ma need armid sain. Minu kuninganna ei tohiks olla üllatunud. Ma lasen tal endal otsustada, kes nende märkide taga seisab.
Sundisin ennast rahulikuks ja pöördusin seljaga peegli poole. Vaatasin üle õla. Seljavigastuse keskpaik meenutas mulle ihusse uppunud punast meritähte. Nahk haava ümber oli pingul ja läikiv. Sirutasin õlgu ja jälgisin, kuidas nahk armi pingule kisub. Sirutasin mõõgakäe välja ja tundsin pisukest vastupanu. Noh, selle pärast pole mõtet muretseda. Tõmbasin särgi selga.
Läksin tagasi Narri hütti, et puhtad rõivad selga panna, ja leidsin oma üllatuseks, et ta oli riides ja valmis minuga kaasa tulema. Rõivad olid mu koikule valmis seatud: valge pehme, soe, villane laiade varrukatega särk ja paksud kootud villased tumedad püksid. Ja nendega sobiv lühike tume ülekuub. Ta ütles mulle, et Chade oli need toonud. Kõik oli väga lihtne ja argine.
„See sobib sulle,” märkis Narr. Ta ise kandis üsna samasugust villast rüüd nagu iga päev, kuid see oli tumesinine ning käistel ja palistusel olid tikandid. Rüü sarnanes rohkem mäestikurahva rõivastega. See rõhutas Narri kahvatust kaugelt enam, kui valge värv oli seda rõhutanud, ning ma märkasin selgemini kerget kollakaspruuni tooni, mis oli hakanud ta nahale, silmisse ja juustesse tekkima. Juuksed olid niisama pehmed ja lendlevad nagu ikka. Lahtiselt tundusid need endiselt vabalt ta näo ümber hõljuvat, kuid täna sidus ta need kuklasse.
„Ma ei teadnud, et Kettricken sind kutsus,” tegin ma märkuse, millele ta vastas süngelt: „Seda enam on mul põhjust end ise esitleda. Chade tuli täna hommikul sind vaatama ja hakkas muretsema, kui leidis, et oled kadunud. Ma arvan, et ta kartis poolenisti, et oled jälle hundiga minema jooksnud. Aga juhuks, kui sa ei ole, jättis ta sõnumi. Peale siin hütis viibinute pole Jhaampes kellelegi öeldud sinu tõelist nime. Kuigi see võib sind üllatada, et laulikul on nii palju diskreetsust olnud. Isegi ravitseja ei tea, kelle ta terveks ravis. Pea meeles, et sa oled karjus Tom kuni selle hetkeni, kui kuninganna Kettricken tunneb, et ta saab sinuga selgemalt kõnelda. Said aru?”
Ma ohkasin. Sain aru liigagi hästi. „Ma pole iial varem kuulnud, et Jhaampes intriige punutaks,” märkisin ma.