Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 17
„Tal saab olema,” lubas Narr mulle tõsiselt. „Saab olema.”
Päevad möödusid aeglaselt. Mu käed said jälle normaalse väljanägemise ja neile tekkisid isegi mõningad paksendid. Ravitseja lubas mul selga sidumata välja minna. Hakkasin rahutuks muutuma, kuid teadsin, et pole veel lahkumiseks piisavalt tugev. Minu rahutus ärritas omakorda Narri. Ma polnud isegi mõistnud, kui palju ma ringi tammun, kuni ta ühel õhtul toolilt tõusis ja oma töölaua mulle ette tõukas, et mind rajalt kõrvale kallutada. Me mõlemad naersime, aga see ei hajutanud pinna all peituvat pinget. Ma hakkasin uskuma, et rikun rahu igal pool, kuhu lähen.
Kettle külastas meid sageli ja üritas mu mõtteid kõrvale juhtida oma teadmistega Valgest Prohvetist rääkivatest käsikirjadest. Liiga sageli mainiti neis ka Katalüsaatorit. Vahel sekkus ka Narr tema arutlustesse. Aga sagedamini tõi ta kuuldavale ainult ei millekski kohustavaid ühmatusi, kui Kettle seda kõike mulle selgitada üritas. Ma peaaegu et igatsesin tagasi tema morni kangekaelsust. Ja ma tunnistan, et mida enam ta rääkis, seda enam pidasin ma endamisi aru, kuidas on küll võimalik, et Buckist pärit naine rändas kunagi kodumaast nii kaugele, et temast sai seal võõra õpetuse jünger, ja et see toob ta ühel päeval tagasi kodumaale. Aga minu salakavalalt ettesöödetud küsimusi tõrjudes ilmus vana Kettle jälle välja.
Ka Starling käis, kuid mitte nii sageli kui Kettle, ja tavaliselt siis, kui Narr oli asjatoimetuste tõttu ära. Tundus, et need kaks ei saa ühes ruumiski oldud ilma, et sädemed lendama hakkaks. Kohe, kui suutsin veidigi iseseisvalt ringi liikuda, hakkas ta mind veenma, et läheksin temaga välja jalutama – küllap selleks, et Narri vältida. Eks kõndimisest oli mulle kasu, aga ma ei nautinud neid käike. Mul oli talvekülmast kõrini ning vestlus Starlingiga ajas mu reeglina rahutuks ja ärevile. Ta rääkis tihti sõjast Buckis, uudisekatketest, mida oli Chade’i ja Kettrickeni jutust kuulnud, sest ta viibis sageli nende seltsis. Ta mängis neile õhtuti nii hästi, kui ta oma vigastatud käe ja laenatud harfiga mängida sai. Starling elas kuningliku palee peasaalis. Elu õukonnas näis talle sobivat. Ta oli sellest sageli vaimustatud ja innustunud. Mäestikurahva erksavärvilised rõivad tõstsid esile tema tumedad juuksed ja silmad ning külm tõi näole värvi. Paistis, et ta on kõigist õnnetustest taastunud ja pulbitseb jälle elust. Isegi käsi paranes hästi ja Chade oli aidanud tal uue harfi valmistamiseks puidukaupa teha. Mul oli piinlik, et tema reipus pani mu end üksnes veel vanema, nõrgema ja vaevatumana tundma. Tund või paar Starlingi seltsis kurnas mu ära, nagu oleksin mõnda isepäist sälgu treenimas käinud. Tajusin pidevalt survet, et ma temaga nõustuksin. Aga tihtipeale ei saanud ma seda teha.