Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 16

Hunt tuli ja läks, nagu tahtis. Ta ühines minu ja Narri jalutuskäikudega ja tuli pärast meie kannul hütti. Oli peaaegu valus vaadata, kui kärmelt ta kohanes. Narr pobises küünejälgedest põrandal ja karvadest vaipadel, aga nad meeldisid teineteisele piisaval määral. Narri töölaual lebavatest puutükkidest hakkas osade kaupa nähtavale ilmuma hundikutsikas. Öösilmale hakkas meeldima üht teatud sorti seemnekook, mis oli ka Narri lemmik. Hunt põrnitses teda üksisilmi, ükskõik millal Narr seda siis ka sõi, ja ilastas põrandale suured süljeloigud, kuni Narr viimaks leebus ja osa talle andis. Noomisin neid mõlemaid selle pärast, mida maiustused Öösilma kasuka või hammastega teha võisid, aga kumbki neist ei teinud minust väljagi. Küllap olin veidi armukade, et hunt Narri nii kähku usaldama hakkas, kuni Öösilm lõpuks ühel päeval rõhutatult küsis: Miks ei peaks ma usaldama kedagi, keda sina usaldad? Ma ei osanud sellele vastata.

„Seda et … Millal sinust siis lelumeister sai?” küsisin ühel päeval Narrilt erilise sihita. Naaldusin vastu lauda ja jälgisin, kuidas ta sõrmed hüpiknuku keha ja ihuliikmed tugikepi külge sidusid. Hunt oli sügavas unes laua all siruli.

Ta kehitas üht õlga. „Kui ma siia jõudsin, oli ilmselge, et kuningas Eyodi õukonnas pole narrile kohta.” Ta ohkas kergelt. „Mitte et ma oleksin tõeliselt tahtnud olla kellegi teise narr peale kuningas Shrewdi. Et asi oli nii, vaatasin ringi, milliseid muid võimalusi mul leivateenimiseks veel on. Ühel õhtul, päris purjuspäi, küsisin endalt, mida ma oskan kõige paremini. „Ilmselge – olla käpiknukk,” vastasin ma endale. Kord saatuse nööridest kistud, kord kõrvale hunnikusse heidetud. Nii ma siis võtsin vastu otsuse, et ei tantsi enam nööritõmmete järgi, vaid hakkan ise nööre tõmbama. Järgmisel päeval katsusin oma otsuse järele. Avastasin varsti, et see meeldib mulle. Lihtsad mänguasjad, millega ma üles kasvasin, ja need, mida ma kord Buckis nägin, on Mäestiku laste jaoks imekummalised. Avastasin, et mul tuleb täiskasvanutega vähe tegemist, ja see sobis mulle väga hästi. Siinsed lapsed õpivad küttima, kalastama, kuduma ja saaki koristama väga varases eas ning kõik nende varud kuuluvad neile endale. Nii et ma kauplen selle saamiseks, mida mul on tarvis. Lapsed, olen ma avastanud, harjuvad kõige ebatavalisega palju kiiremini. Vaata, nemad tunnistavad oma uudishimu, mitte ei põlasta seda, mis selle tekitab.” Tema kahvatud sõrmed sidusid hoolika sõlme. Siis tõstis ta oma loomingu üles ja pani minu jaoks tantsima.

Vaatasin lelu lustakat karglemist ja minus ärkas minevikku küünituv iha – ka mul oleks võinud olla säärane erksalt värvitud puust ja lihvitud äärtega asjake. „Ma tahaksin, et mu tütrel oleks selliseid asju nagu see siin,” kuulsin end valjusti ütlemas. „Meisterlikult valmistatud mänguasju, pehmeid erksavärvilisi seelikuid ja nukke, mida kaissu võtta.”