Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 18
„Ta teeb mu närviliseks,” ütles Starling ükskord järjekordse Narri pihta suunatud tiraadi käigus. „Asi pole tema värvis, asi on tema olemises. Ta ei ütle kunagi kellelegi ühtki head ega lihtsat sõna, isegi mitte lastele, kes tulevad lelukaupa tegema. Kas sa oled märganud, kuidas ta neid kiusab ja narritab?”
„Nad meeldivad talle ja tema meeldib neile,” vastasin väsinult. „Ta ei narri neid mitte õelusest. Ta narrib neid, nagu ta narrib kõiki. Lastele see meeldib. Ükski laps ei taha, et temaga räägitaks ülalt alla.” Lühike jalutuskäik oli mu rohkem ära väsitanud, kui tahtsin talle tunnistada. Ja oli tüütu Narri kogu aeg tema eest kaitsta.
Starling ei vastanud. Adusin, et Öösilm liigub varjuna me kannul. Ta libises puudetuka varjust lumega kaetud põõsasteni aias. Ma kahtlustasin, et hundi linnasviibimine pole kuigi suur saladus, aga ometi ei meeldinud talle avalikult tänaval kõndida. Oli kummaliselt lohutav teada, et ta on lähedal.
Püüdsin leida uue jututeema. „Ma pole Chade’i nüüd juba mitu päeva näinud,” riskisin öelda. Ma ei sallinud seda, et pidin temalt uudiseid õngitsema. Aga Chade polnud minu juurde tulnud ning mina tema juurde ei lähe. Ma ei kandnud ta peale viha, aga ei suutnud ka andestada minu lapse jaoks tehtud plaane.
„Ma laulsin Chade’ile eile õhtul.” Starling naeratas seda meenutades. „Ta oli ülimalt teravmeelne. Ta suudab isegi Kettrickeni näole naeratuse tuua. On raske uskuda, et see mees on aastaid säherduses eraldatuses elanud. Ta tõmbab inimesi ligi nagu lilleõis mesilasi. Ta oskab kõige härrasmehelikumal moel daamile märku anda, kui ta teda imetleb. Ja …”
„Chade?” Uskumatult purskas sõna minust välja. „Härrasmehelik?”
„Loomulikult,” vastas Starling lõbustatult. „Ta võib olla väga sarmikas, kui tal aega on. Eile õhtul laulsin talle ja Kettrickenile ning ta oli tänusõnadega väga helde. Ja tal on õukondlase kõnepruuk.” Naine naeratas endamisi ja ma nägin, et Chade’i sõnad olid jätnud talle meeldiva mälestuse. Katse kujutleda Chade’i hurmuri rollis nõudis minult aga oma meele painutamist harjumatus suunas. Ma ei osanud enam midagi öelda ning lasin seega Starlingil meeldivasse unelusse jääda. Mõne aja pärast lisast laulik aga ootamatult: „Tead, ta ei tule meiega kaasa.”
„Kes? Kuhu?” Ma ei suutnud otsustada, kas hiljutine palavik on mu taipu aeglustanud või kargasid Starlingi mõtted ühelt asjalt teisele nagu kirbud.
Ta patsutas lohutavalt mu käsivart. „Sa hakkad ära väsima. Pöörame parem tagasi. Ma saan alati kohe aru, kui sa väsinud oled, sa küsid siis ikka kõige tobedamaid asju.” Ta tõmbas hinge ja pöördus tagasi jututeema juurde. „Chade ei tule koos meiega Verityt otsima. Ta peab minema tagasi Bucki, et levitada teateid sinu teekonnast ja anda sealsele rahvale julgust. Ta muidugi austab sinu soovi ega maini su nime. Ainult seda, et kuninganna on asunud teele, et kuningas üles leida ja ta troonile tagasi tuua.”