Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 19
Ta vaikis korraks ja püüdis öelda nagu muuseas: „Chade palus mul luua enda tarvis mõned lihtsad laulukesed, mis põhineksid vanadel lugudel, et neid oleks kerge ära õppida ja laulda.” Ta naeratas mulle ja ma mõistsin, kui õnnelik ta Chade’i palve üle on. „Ta hakkab neid levitama teeäärsetes kõrtsides ja trahterites ning need tärkavad nagu seemned ja rändavad edasi. Lihtsad laulud, mis ütlevad, et Verity tuleb tagasi korda looma ning et troonile tõuseb Farseeride pärija, kes Kuus Hertsogkonda võidu ja rahuga taas ühte seob. Ta ütleb, et on väga tähtis anda inimestele julgust ning hoida nende silme ees pilt Verity naasmisest.”
Ma otsisin läbi tema laulude ja ettekuulutuste loba tagasiteed jutu algusesse. „Meiega, sa ütlesid? Kelle meiega? Ja läheme kuhu?”
Starling peatus, tõmbas kinda käest ja pani käe kärmelt mu laubale. „Kas sul on jälle palavik? Pisut vist küll. Pöörame nüüd tagasi.” Kui me hakkasime mööda oma jälgi läbi vaiksete tänavate tagasi kõndima, lisas ta kannatlikult: „Meie – sina, mina ja Kettricken – läheme Verityt otsima. Kas sa oled unustanud, et sellepärast sa Mäestiku kuningriiki tulidki? Kettricken ütleb, et teekond kujuneb rängaks. Lahingupaigale minek pole nii hirmus keeruline. Aga kui Verity sealt edasi läks, siis mööda üht neist iidsetest radadest, mis on kantud ühele vanale kaardile, ja need ei pruugi enam sugugi rajad olla. Tema isa pole sest ettevõtmisest üldse vaimustuses. Tema mõtetesse mahub vaid sõda Regaliga. „Samal ajal kui sina oma kuningast abikaasat otsid, tahab tema valelik vend meie rahva oma orjadeks teha!” olevat ta öelnud. Nii et Kettricken saab varuda kaasa vaid seda, mida talle vabatahtlikult antakse, ja võtta kaasa inimesed, kes eelistavad minna temaga, mitte jääda võitlema Regali vastu. Neid pole just palju, usu mind, ja …”
„Ma tahan minna tagasi Narri majja,” ütlesin ma nõrgalt. Mu pea käis ringi ja kõhus keeras. Olin unustanud, et nii need asjad kuningas Shrewdi õukonnas käisidki. Miks ma küll ootasin, et siin on midagi teisiti? Plaanid tehakse valmis, asjad korraldatakse ära ja siis annavad nad mulle teada, mida ma nende meelest tegema peaksin, ning ma teengi seda. Kas see polnud alati olnud minu ülesanne? Minna sellisesse ja sellisesse paika, tappa see konkreetne inimene, inimene, keda ma polnud kunagi varem kohanud, ja seda kõike kellegi sõna peale? Ma ei tea, miks mind järsku jahmatas avastus, et kogu see ülioluliste plaanide seadmine oli jätkunud ilma ühegi minupoolse sõnata, nagu poleks ma enamat kui vaid hobune tallis, kes ootab, millal talle sadul selga ja valjad pähe pannakse ja jahile ratsutatakse.