Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 21

Mu mälu tõrgub nende viimaste Jhaampes veedetud päevade meenutamisel. Mind haaras sedasorti meeletuimus, mida ei suutnud murda ei sõprus ega brändi. Ma ei suutnud leida enda liigutamiseks ei energiat ega tahtejõudu. „Kui saatus on mingi vägev laine, mis kergitab mu maast lahti ja paiskab vastu seina hoolimata sellest, milline on minu valik, siis valin ma tegevusetuse. Tehku minuga, mida tahab,” kuulutasin ühel õhtul Narrile suureliselt, kuigi ehk pisut vintispäi. Ta ei öelnud selle peale midagi. Jätkas vaid hundinuku kasukasse liivapaberiga pulstide hõõrumist. Öösilm, kes oli ärkvel, kuid vaikne, lamas Narri jalge ees. Kui olin purjus, hoidis ta oma meele minust lahus ning väljendas oma vastikust minu eiramisega. Kettle istus koldenurgas, kudus ja nägi välja pettunud ja hukkamõistev vaheldumisi. Chade istus sirge seljaga toolil minu vastas teisel pool lauda. Tema ees oli teekruus ja ta silmad meenutasid külma nefriiti. Pole ilmselt vaja mainida, et jõin üksi ja kolmandat õhtut jutti. Ma katsetasin Burrichi teooriat, et kuigi joomine ei lahenda midagi, võib see väljakannatamatu talutavaks muuta. Näis, et minu puhul see ei toiminud. Mida rohkem ma jõin, seda talumatum olukord mulle näis. Ja seda talumatumaks muutusin ma oma sõprade jaoks.

See päev oli toonud mulle rohkem, kui ma taluda suutsin. Chade oli tulnud mind lõpuks vaatama, et anda edasi Kettrickeni soov mind järgmisel päeval näha. Lubasin, et olen kohal. Chade’ipoolse pisukese tagantutsitamise järel lubasin, et näen välja viisakas – pestud, raseeritud, puhtalt riides ja kaine. Sel hetkel polnud ma midagi ligilähedastki. Minu jaoks polnud just parim hetk riskida Chade’iga nutikuses või sõnades mõõtu võtta, aga mu otsustusvõime oli parajasti, nagu see oli, nii et ma üritasin. Esitasin sõjakaid ja süüdistavaid küsimusi. Ta vastas neile rahulikult. Jah, ta oli kahtlustanud, et Molly kannab minu last, ning jah, ta ärgitas Burrichit tema kaitsjaks saama. Burrich oli juba hoolitsenud selle eest, et neil oleks raha ja peavari – alguses oli elamine naise juures talle vastukarva, aga kui Chade oli talle selgitanud, millises ohus on Molly ja tema laps, kui keegi teine peaks asjade seisu taipama, oli ta sellega nõustunud. Ei, ta polnud mulle sellest rääkinud. Miks? Sest Molly oli meelitanud Burrichilt välja lubaduse, et ta ei räägi mulle rasedusest. Ja selleks, et Burrich suudaks teda sel moel kaitsta, nagu Chade tahtis, pidi Chade selle kokkuleppega nõustuma. Alguses oli Burrich lootnud, et ma nuputan ise välja, miks Molly on kadunud. Lisaks oli ta Chade’ile pihtinud, et kohe, kui laps on sündinud, loeb ta ennast lubadusest priiks ja annab mulle teada, et Molly pole mitte rase, vaid et mul on laps. Isegi mina oma seisukorras suutsin mõista, et see oli kõige riukalisem käik, milleks Burrich oli üldse võimeline. Osa minust oskas hinnata sõpruse sügavust, mis sundis teda oma lubadust minu pärast niimoodi väänama. Aga kui ta oli tulnud, et mulle minu tütrest rääkida, oli ta leidnud eest hoopis tõendid mu surmast.