Koidu ajal - стр. 9
Nende jutule tuli vaheaeg, mis aga ainult noorele neiule sai piinlikuks. Andrei Petrovitš veetis kõige rahulikuma näoga aega ümberkaudse looduse vaatlemisega. Päike loojus parajasti metsa taha, millele nad lähenesid, ning soetas tumerohelisele kuusikule, mis aasade palistusel kaskede, leppade ja pihlakatega segunes, tulekarva hõõguva tagaseina. Kollakaspunane kuma tungis särava kullavõrguna läbi puude ja põimis nende latvade ümber õhetavad, virvendavad kiirtekroonid. Õhk oli tiinelt täidetud igasuguse õilme- ja heinamaalt imbuva värske rohu lõhnaga, läbi luha lookleva oja pinnalt hakkas tõusma kerge valge uduvine. Üksik lind sirtsus kurva, igatsust äratava kaebega kuskil puu otsas, lehtmetsa padrikust kuuldus ööbiku metalline nuuksumine, vaheldudes üksiku, laulja rinnast nagu vägisi üleskeeva rõõmu- ja lootusehõiskega; oli ju jälle kord kevad – oh, et ta teed rajaks armsale, soojale, viljakale suvele!
«Noh, pealinna kaasvõitleja, kuis seisavad siis lood praegu poliitikaga?»
Andrei Petrovitš vaatas üles, ärgates nagu kergest unest. Ta silm langes Heinrich Bergmanni värvimütsile, mille alt talle vastu valendas noormehe peen, päevitumata nägu iseteadliku heasoovija poolkõrgi, poolsõbraliku ja veidi pilkava muigega, kuna Bergmanni lõdvalt upitatud kõnetoon just neidsamu omadusi avaldas. Noor üliõpilane oli ees minevast seltskonnast maha jäänud, nagu tahtes kuulda, millest on juttu venelase ja Stella Riesemanni vahel.
«Poliitikaga?» küsis Kurbatov. «See on teile ju vististi tuttav.»
Bergmann kõngutas poolpõlastavalt pead, popsides peent kollakat sigarit merevaigust pitsi otsas põlema.
«Meie ei võta poliitikast osa – see on ju teada,» vastas ta, pannes sõna «meie» peale selgitava rõhu.
«Aga siis ei huvita teid ju asi, mille järele küsite.»
«Noh, ajaviiteks tahaks ju ikka kuulda saada, millal on lähem mürgel. Niisugune asi teeb nalja.»
«Kahetsen, härra Bergmann. Sellest ei tea ma teile midagi rääkida. Kõige parem on: oodake ära!»
Heinrich Bergmanni pilk pöördus vilksti venelase näole. Kurbatov aga vahtis ükskõikselt enda ette maha, nii et aru polnud saada, kas pidi ta vastuses peituma midagi torkavat või mitte. Noormees, kes nägi, et ta valitud jutuainega pealinna koolivenna tundmaõppimises kaugemale ei saa, vormis teise, rohkem hariliku küsimuse. Ta päris järele, kui kaua on härra Kurbatov juba ülikoolis ja millal ta selle loodab lõpetada.
«Nende hõbekiudude järgi otsustades, mis ehivad teie habet, pean teid aukartusega lugema sammalpeade sekka,» lisas ta naeratusega, millest oli pilkemaik kadunud; «või astusite sisse alles küpsemais aastais?»