Koidu ajal - стр. 11
Andrei Petrovitš pööras täie näo noore neiu poole, vaatas silmapilgu vaikides talle otsa ja ta pilgust paistis nagu meelehea rõõmlik kuma.
«Teistele saadetav tulu on minu arvates seda suurem, mida rohkem ma ü l d i s e l t tean, mida vähem ühekülgne ma olen. Mida enam mul on p a l j u d e l e anda, seda parem. Ma tahaksin olla ennem halb advokaat ja halb arst kui elu ja inimeste halb mõistja, kui halb nõuandja ja halb arvustaja. … Mis aga puutub minu isiklikku tulusse, siis oleks aineliselt mulle muidugi kasulikum ühtainust ametit põhjalikult mõista ja teda killustamata jõul põhjalikult pidada. Aga ma pole midagi vähem kui praktiline inimene, preili Riesemann, ja see tuleb minu teadmisest, et ma ka praktiline ametipidaja ei suuda olla. Mul puudub meelekindlus, vastupidavus, kannatus elada ühele ja samale kutsele, teha ühte ja sedasama, mõelda ühe ja sama asja peale, jääda eluajaks ühe ja sama naha sisse. Ma suudan rohkesti tööd teha, aga mitte alati sedasama tööd. Kui arst või advokaat tunneksin varsti kadedust puuraiuja või katusetõrvaja üle ja ma jätaksin oma ameti kus tühi ja läheksin nende juurde töösse.»
«Kuid mitte jäädavalt,» naeris Stella – jah, ta võis juba jälle naeratada!
«Ei, mitte jäädavalt.»
Teist korda luuras Heinrich Bergmanni silm noore neiu poole ja ta seekordne naeratus ütles selgesti: «Püüab ennast huvitavaks teha!» Kuid seekord ei pannud Stella tema pilku ega naeratust tähele, tal oli tegemist ainult Andrei Petrovitšiga.
«Kuidas juhtusite vaimulikku akadeemiasse, härra Kurbatov?» küsis ta.
«Sinna pandi mind.»
«Pandi?»
«Jaa. Minu isa oli kõrgem vaimulik ja ta soovis, et minagi saaksin niisuguseks. Ma püüdsin tema soovi täita, sest ma armastasin teda.»
«Tulevane elukutse teile aga ei meeldinud?»
«Ma ei tahtnud saada ühekülgseks.»
«Ja siis tegite isa soovi vastu?»
«Jaa.»
«Pärast isa surma?»
«Ei, tema eluajal. Ta andis mulle andeks.»
«Ja kui ta seda mitte poleks teinud?»
«Ma oleksin oma otsuse juurde jäänud. Mul polnud elada mitte isale, vaid iseenesele ja tulevasele kaasmaailmale.»
Stella-preili silm viibis seekord kauemini Kurbatovi rõugearmilisel näol; ta oli natuke aega mõttes, enne kui küsis:
«Kuidas meeldib teile siis teie praegune pedagoogiline tegevus?»
Andrei Petrovitši tõsise palge üle levis äkitselt nagu hele päikesepaiste, mis võlus ta näo peaaegu ilusaks, ja ta kuiv, rabe hääl sai isevärki sooja ning pehme kõla.
«Seda tegevust armastan kõigest kõige enam; minu meelest on vahel, nagu oleks see töö ainus, mis kannab vilja ja tasub tegija vaeva.»
«Aga just see töö öeldakse nõudvat kõige rohkem kannatust, vastupidavust ja meelekindlust.»