Koidu ajal - стр. 12
«Väga õige. Aga seks tööks jätkub mul neid omadusi, on siiamaani vähemalt jätkunud. Ma ei oska endale mõelda lõbusamat tundmust, kui on see: hakata märkama, silmaga nägema ja kõrvaga kuulma, kuis seeme, mida sa ivahaaval oled külvanud, lööb noores hinges idanema, tärkama, õilmitsema ja küpseb viljaks! Sa tunned enese loojana. Sest seda, mis seal kasvab ja küpseb, on loonud sinu s õ n a , ainult sinu sõna, preili Riesemann! Missugune meelitav tundmus imet teha sõnaga, inimesi ümber muuta sõnaga, inimesi soetada sõnaga!»
Stella-preilil jooksis rinnast läbi kummaline vool. Ta vaatas jälle võõra üliõpilase peale ja pidi eneselt imestusega küsima, kuis see pealtnäha nii kinnine, kaine ja kuiv inimene oma põues säherdusele aatelisele sonimisele maad võis anda. Ja millele sonis ta vastu? Koolmeistriametile! See oli ju peaaegu ebaloomulik. Stella oli kooliõpetajate, meeste ja naiste suust siiani alati kuulnud, et igavamat, tüütumat, vaimu surmavamat, närve laostavamat ametit enam ei olegi kui õpetajaamet! Neist ei olnud keegi veel l o o j a – tundmusi ilmutanud ja looja- v a i m u s t u s t ammugi mitte. Nad igatsesid terve aasta kirglikult suvist puhkeaega ja kogu hommikupoolel vaba pärastlõunat. Nad pidasid endid meeleldi seltskonna piinatud märtriteks ja kõnelesid suure suu ning haleda häälega oma raskest vaeva- ja vastutusrikkast orjusest. Õnnelikku, rõõmsat, vaimustatud koolmeistrit polnud Stella Riesemann veel näinud.
Ja Heinrich Bergmann ka mitte. Ning Osvald Göbler, kes vaheajal jälle mõrsja juurde oli ilmunud, ka mitte. Heinrich ja Osvald vaatasid Kurbatovi sonimist kuuldes teineteise otsa, naeratasid, ja kummagi pilk oli täis õiglast umbusaldust. Ja kui Göbler pruudiga oli venelasest veidi eemale sattunud, hakkas ta Stella käsivarrest hellalt kinni, heitis mõtleva neiu peale uuriva pilgu ja ütles poolsosinal:
«Ega sa’s ometi kõike usu, mis ta sulle hambasse puhub! Näib olevat inimene, kes püüab omapärasusega ennast tähtsaks teha. Ma tunnen sedasorti inimesi.»
Kus ja kuidas härra Osvald Göbler, linna suurkaupmehe poeg ja ise kaupmees, kes läbi käis ainult ärimeestega, «sedasorti inimesi» oli tundma õppinud, jättis ta seletamata. Stellal oleks kerge olnud teda selle ebatõe pealt tabada, aga ta ei pannud oma peigmehe sõnu tähelegi, ta mõte oli kinni veel Kurbatovi kõne küljes, ja ilma et Göbler seda oleks saanud takistada, lähenes neiu uuesti venelasele, et jutulõnga temaga edasi heietada.
«Ma olen uudishimuline, kas teie meie Eberhardist asja saate – teie looja,» ütles ta naerdes, jah, pilgates, aga imelikul viisil – vahest Stella enese tahtmise vastu – polnud tema toonis kõige vähematki, mis oleks võinud torgata, uskmatustki ilmutada. Sõna «looja» tuli nii heasüdamlikult, peaaegu meelitavalt ta huulte üle, nagu ei kahtleks neiu oma südame põhjas sugugi, et Andrei Petrovitš on «looja» ja saab asja Eberhardist.