Koidu ajal - стр. 13
«Miks ei peaks ma teie vennast asja saama?» küsis Andrei Petrovitš. «Ta on ju terane poiss.»
«Vahest liiga terane, härra Kurbatov! Ta teeb teie elu kibedaks oma terasusega, küll näete, sest see muutub sagedasti väljakannatamata üleannetuseks. Peale selle on ta hooletu, laisk ja kangekaelne. Teie ülesanne ei ole kerge, härra Kurbatov, ja ma ei paneks sugugi imeks, kui teie kannatus, vastupidavus ja meelekindlus just selle poisi kallal lakkab ja seega ühtlasi teie usk oma loojakutsesse! Ma kardan, et teie külvatud seemnest tärkab siin vähe idusid.»
«Siis pole teil minu koolmeistri-võimise kohta suuremat usaldust?»
«Ma tunnen oma vennakest.»
«Kas tunnete ka tema seniseid õpetajaid?»
«Vähe.»
«Siis ei tunne te ka oma venda küllalt.»
«Nah, annaks jumal, et teie oma õpilase juures need head küljed üles leiaksite, mida teised kooliõpetajad seni asjata on otsinud!»
Nüüd pilkas Stella. See oli ka Kurbatovile selgesti tunda. Viimane ei lasknud end aga oma iseteadvuses kõigutada, vaid kostis niisama kindlalt kui soojalt:
«Ma pole seni ainsagi inimesega kokku puutunud, kel head küljed täiesti ja tõesti puuduksid. Sagedasti nad ainult n ä i k s e puuduvat, nad on peidetud, ja et neid igakord ei leita, tuleb sellest, et neid ei otsita, et neid õ i e t i ei otsita, et neid otsida ei viitsita. Inimene on suurem, kui inimene arvab, ka kõige väiksem ning halvem inimene on suurem. Ja kui teie vennake on väike ning halb inimene, mida ma aga veel ei usu, siis muutub mulle minu töö tema kallal seda huvitavamaks, minu otsimine tema heade külgede järele seda põnevamaks. Ja et ma need head küljed leian, selle peale võite olla niisama julge, kui olen ise.»
2
Seltskond oli vaheajal läbi kuusiku Riesemanni suvemaja juurde jõudnud. See oli kahekordne, uus, veidi liiga kirjuks värvitud puuhoone, mida ümbritses avar noor aed. Maja kui ka aed mõjusid vaatajale esimesel silmitsemisel nagu kiitlevalt ning uhkustavalt, seda enam, et teised suvilad tema ligikonnas oma pisikeste ning veel kaunis harimata aedadega olid märksa väiksemad ja lihtsamad. Neil puudusid ka need silmatorkavad ja silma torgata t a h t v a d ehted ja ilustised, mis olid paigutatud Riesemanni suvila ümber, sageli ilma iga maitseta. Nõnda tukkusid tulipunaseks vaabatud malmist värava kummalgi küljel oma käppadel kaks väikest valget marmorlõvi, kelle kentsakad näod ja pentsikult lamavad kehad sundisid vägisi naeratama; nähtavasti oli härra Riesemann lasknud need ülistiliseeritud murdjad niisama odaval kui andevaesel kunstnikul teha. Värava peal troonis imelikkude ornamentide rägas tahvel, millel seisis suurte kuldsete tähtedega: «Villa Martinsruh». Nähtavasti armastas ja austas härra Martin Riesemann oma perekonnas ja terves maailmas iseennast kõige rohkem; seepärast oli ta ristinud suvila iseenese nimele. Maja trepiesine ja rõdu olid väätkasvudega ja puust anumais kasvavate lillede ja soojamaataimedega kõige ohtramini kaunistatud, kuid ka siin püüti nähtavasti mõjuda ülielavate värvide ja iluvastase, banaalse rühmitusega ainult väljakutsuvalt, üllatust äratavalt. Aias paistsid põõsaste vahel ja puiesteedel kumendavad kipskujud ja suured, mitmekarvaliselt heitlevad metallkuulid; neid oli sinna aga nii palju paisatud ja neile sagedasti üksteise suhtes nii isemoodi seisukohad antud, et maitsega annetatud inimene neid nähes ainult pead pidi raputama.