Koidu ajal - стр. 10
Andrei Petrovitš andis teed kahele rattasõitjale ja ühele ratsalisele, enne kui kostis, misjuures ta oma nüri habeme korraks läbi pihu libistas:
«Ma olen juba kümme aastat ülikoolis. Varakult halliks jäämine näib aga olevat meie perekonna omadus; minu kadunud isa oli kolmekümne viie aastaga veel hallim kui mina.»
«Kümme aastat olete ülikoolis? Kas ikka ü h e s sadulas?» hüüdis Heinrich Bergmann.
«Ei, juba kolmandas, ja kui tahate, neljandas; ma astusin nimelt vaimulikust akadeemiast ülikooli – esmalt õigusteaduskonda, pöördusin siis ökonoomia ja riigiteaduste poole ning õpin praegu arstiteadust.»
«Ja siis järgneb?» naeratas Bergmann.
«Seda ma veel ei tea.»
«Aga kuhu te kõige selle tarkusega siis kord lähete?»
«Sinna, kus temast puudus on, kus ma teda võin kõige tulusamalt tarvitada.»
«Enese või teiste kasuks?»
«Teiste ja enese kasuks.»
«Teie tahate minna r a h v a sekka, nagu käib tuttav lööksõna?»
«Seal ma juba olen.»
«Kas lõpetasite mõne eelmise kursuse?»
«Jaa, ma olen õigusteaduse kandidaat.»
«Ning tahate saada ka veel praktiliseks arstiks?»
«Nimelt.»
Stella Riesemann oli Bergmanni lähenemisel, mis tuli kogemata nii soovitud silmapilgul, astunud Kurbatovist veidi eemale, kuid mitte nii kaugele, et ta nende vestlust poleks kuulnud. Nüüd ta nihkus, tuska nähtavasti unustades või maha surudes, temale jälle ligemale.
Heinrich Bergmann piilus kõrvalt noore neiu poole, pilgutas talle silma, ja see nagu kadedusse kastetud, kokkupitsitatud muie, mis roomas ta ilusa, rõõsa näo üle, näis Stella-preilile ütlevat: «Ega see kõik tõsi ole, mis ta lobiseb! Hoopleb ainult ja püüab meile imponeerida!» Andrei Petrovitši poole pöördudes pajatas aga hästikasvatatud korporant niisama viisakal kui uskuval toonil:
«Ja missuguse ameti valite endale kord tegelikuks elukutseks, härra Kurbatov? Ühe või koguni kõik korraga?»
«Seda ma ei tea,» vastas Andrei Petrovitš. «Mul pole viisiks oma tulevikku kindlasti ärapiiratud, ette valmis sepitsetud plaani pigistada. Ma arvan ainult, et ma kogutud teadust nii ühes kui teises kutses võin tarvitada, pidades neid kas ükshaaval või korraga.»
Nüüd arvas preili Stella Riesemann parajaks sõna võtta, sest ta tundis, et tema äkitselt tulnud vaikimine kippus kahtlaseks minema. Tema silmadel oli kummaline väljakutsuv läige, kui ta ütles:
«Kas poleks aga tulu, mida soovite teistele ja iseendale saavutada, suurem, kui oleksite uurinud ainult ü h t e teaduseosa ja pühendaksite edaspidi enda ka ainult ü h e l e elukutsele, oma jõudu õppides ja pärast töötades killustamata?»