Koidu ajal - стр. 8
«Mulle on huvitavam ja õpetlikum juttu ajada rahvaga, ja rahvast leian kolmandas klassis,» kostis Andrei Petrovitš.
«Ahah, üks rahvasõber!» mõtles Stella Riesemann ja ta naeratamine seejuures polnud vaba pilkest.
«Aga teie jutlemine rahvaga ei võinud kaua kesta, sest niipea kui rong sõitis üle Narva jõe, hakkas teile rahva keel vististi takistust tegema.»
«Mitte nii väga, preili Riesemann. Ma oskan kaunisti eesti keelt. Ma olin kolm aastat Viljandi maakonnas kodukooliõpetajaks, ja et mulle keele õppimine raske pole, siis õppisin eesti keele oma ümbruse abil kätte , Teie olete vististi eestlane, preili Riesemann?»
Stella-preili vaatas kähku Kurbatovi otsa. «Kuis tulete sellele arvamisele?»
«Teie näojoonte järgi. Aga ma võin eksida,» vastas Andrei Petrovitš rahulikult, kuna Stella-preili nägu, mida võõras – vististi teadmata ja tahtmata – nii raskesti oli teotanud, kattus sügava, tõmmu punaga.
«Enese teada olen sakslane,» vastas preili Riesemann veidi karedal, aga isevärki kindluseta toonil, kuna ta vargsi Kurbatovi otsa vaatas, nagu kartes selle näolt leida umbusalduse märke.
Andrei Petrovitši nägu oli aga ükskõikne ja rahulik, sealt polnud midagi lugeda.
Kui sügav mõju on mõnel pealiskaudsel, sihita pillatud sõnal. Andrei Kurbatov võis vaevalt aimata, et ta oma lihtsa, suu servalt libisenud sõnaga oli ainsa inimese seltskonnas, kes temale oli eelarvamiseta, peaaegu sõbraliku huviga, osavõtmisega lähenenud, ära pahandanud, oma vastaseks teinud. Stella Riesemann tundis enese olevat solvatud. Sel venelasel pidi ometi teada olema – nii arutas noore neiu peake esimesel ärevusel et eestlase näolaadi mitte ilusaks ei peeta, ja Kurbatov oli tema, Stella Riesemanni, kes luges oma näojooni õigusega jumekate sekka, näo poolest eestlaseks tunnistanud! See oli esimene konks. Stella pidi seda inimest kõige vähemalt hoolimatuks, taktituks pidama. Aga veel enam. Kui Kurbatov tõesti mõne aasta oli Baltimaal elanud, siis pidi ta teadma, et siinseis jõukais ning haritud seltskonnakihtides keegi ei taha eestlane olla, et seda peetakse alandavaks, teotavaks, et sõnaga «eestlane» mõeldakse ainult talupoega ja teisi madalamat liiki, harimata või vähe haritud inimesi. Teadis aga Kurbatov seda, siis oli ta Stella Riesemanni meelega tahtnud alandada ning haavata. Muule otsusele ei võinud vabrikant Riesemanni tütar, kelle silm oma seltskonna koplikese aiast üle ei ulatunud, loomulikult jõuda. Aga Stella Riesemann tundis sel hetkel ka veel ühe kolmanda põhjuse pärast vaenu Andrei Petrovitši vastu. Ta oli tema pärast halba kitsikusse sattunud. Stellal oli karta, et tema vale välja tuleb. Kui Kurbatov balti inimesi ja olusid vähegi tundis – ja vististi tundis ta neid seevõrra siis pidi ta varsti aru saama, et vabrikant Martin Riesemann on seda tõugu sakslane, kes ei taha olla eestlane. Vabrikant Riesemann mitte ainult ei kõnelnud väga ladusat ja otse talupoeglik-lopsakat eesti keelt, vaid ta kõneles ka saksa ja vene keelt nii väga eesti kõla ja käänetega ja tegi neis keelis taoti nii häbemata karakterlikke grammatikavigu, et tema rahvuse kohta võis ainult see kahevahele jääda, kes ei teadnud, et üldse maailmas on eestlasi. Ja Stella Riesemann oli Kurbatovi vastu väitnud, ta olevat sakslane!