Salamõrtsuka teekond II osa - стр. 12
”Valmis?” küsis ta.
”Ei,” ägasin ma. Nad ei teinud minust väljagi. Ta ei rääkinud minuga. Ravitseja oli terve hommiku minu kallal vaeva näinud, nagu oleksin ma mõni katkiläinud mänguasi, suskinud ja pigistanud määndunud seljahaavast vedelikke välja, samal ajal kui mina vingerdasin ja sajatusi pomisesin. Keegi peale Narri polnud mu needmist märkamagi teinud ja temagi jagas vaid soovitusi, kuidas neid hullemaks muuta. Narr oli jälle täitsa tema ise. Ta oli veennud Öösilma välja minema. Tajusin, et hunt varitseb ukse lähedal. Olin püüdnud talle edasi anda, mis pidi tehtud saama. Olin temast meie koosoldud aja jooksul piisavalt okkaid välja tõmmanud, nii et tal oli enamvähem ettekujutus olemas, mis on tarvilik valu. Siiski jagas ta mu õudu.
„Lase käia,” ütles Chade tervendajale. Tema pea oli minu oma ligi, ta habe kraapis mu puhtaksaetud põske. „Püsi paigal, poiss,” hingas ta mulle kõrva. Näpitsate külmad lõuad surusid mu põletikulist ihu.
„Ära hingelda! Ole paigal!” käskis ravitseja karmilt. Ma püüdsin. Mul oli tunne, nagu pressiks ta pidepunkti otsivad rauad otse mu selja sisse. Pärast tervet igavikku kobamist ütles ravitseja: „Hoidke teda kinni.” Tundsin, kuidas näpitsate lõuad kokku suruti. Ta tõmbas, rebides mu selgroo üles ja kehast välja.
Või nii see vähemalt tundus. Ma mäletan metalli esmast kriipimist vastu luud ning kõik mu otsused mitte karjuda olid unustatud. Möirgasin valu ja teadvuse endast ühekorraga välja. Pudenesin jälle sellesse ebamäärasesse paika, kuhu ei suuda jõuda ei uni ega ärkvelolek. Mu palavikupäevad olid selle mulle liigagi tuttavaks teinud.
Taiujõgi. Mina selles ja see minus. Ainult sammu kaugusel, see oli alati olnud vaid sammu kaugusel. Valu ja üksinduse lakkamine. Kärme ja magus. Pudenesin selles laiali, hargnesin lahti nagu kudumistöö, kui tõmmata õigest lõngast. Ja koost lagunes ka kogu mu valu. Ei. Verity keelas selle rangelt ära. Tagasi endasse, Fitz. Nagu peletaks väikest last tulest eemale. Ma läksin.
Nagu pinnale kerkiv sukelduja tulin tagasi kõvale pingile ja enda kohalt kostvate häälte juurde. Valgus tundus hämar. Keegi hõikas midagi vere kohta ja nõudis lund täis riidetükki. Tundsin, kuidas see vastu mu selga suruti, samal ajal kui Narri vaibale lendas läbiligunenud punane kalts. Plekk valgus villasel koel laiali ja mina voolasin koos sellega. Ma hõljusin ja tuba oli täis musti tähne. Ravitseja oli tule juures ametis. Ta tõmbas leekidest sepa järgmise tööriista. See hõõgus ja ta pöördus mind vaatama. „Oota!” karjatasin õudusega ning ajasin end pingilt poolenisti üles, kuid siis rabas Chade mul õlgadest.