Koidu ajal - стр. 17
Proua Riesemann tahtis midagi kosta, aga sel hetkel ilmus Eberhard joostes ja hüüdis:
«Andrei Petrovitš, papa palub teid enda juurde!»
«T e i d ?» küsis Kurbatov õiendades. «Sa pidid mulle ju «sina» ütlema, Eberhard?»
«Noh, s i n d ,» ütles poisike kentsakal alistumisel.
«Siis lähme!»
Ja Andrei Petrovitš hakkas Eberhardi õla ümbert vennalikult kinni, kummardas kergesti daamide poole ning mõlemad kadusid juttu vestes põõsaste taha.
Lehtlas vaatas proua Göbler proua Riesemanni peale ja proua Riesemann proua Göbleri peale ning siis mõlemad Stella otsa.
«« S i n a »? Eberhard peab ütlema härra Kurbatovile « s i n a »?»
«Härra Kurbatov ütleb ka Eberhardile « s i n a »,» vastas Stella.
«Mispärast siis?»
Preili Riesemann kehitas õlgu. «Härra Kurbatovi soov, nagu Eberhard ütles.»
«Soov? Härra Kurbatovi soov?»
«Jaa, mamma.»
«Aga see ei kõlba ju ometi!»
See hüüd tuli südame põhjast ning proua Riesemanni ja proua Göbleri suust korraga.
Niisugune sinatamine õpetaja ja õpilase vahel oli õigupärast ka Stella-preili meelest võõras. Aga kui ta nüüd nägi neid ehmatusest ning imestusest nurgeliseks veninud nägusid ja neid nagu kuristiku põhja vahtivaid kohkunud silmi, siis sai noore neiu üle jälle kord võidu opositsioonipaharet ja selle kannul pilkepärgel ning kurgust tõusvat naeruvalangut vaevu maha surudes hüüdis ta võimalikult hämmastunud ilmel:
«Ei kõlba? Miks see ei peaks kõlbama? Kas see vahest Eberhardi-härra au vastu käib, et cand. juris Andrei Petrovitš Kurbatov teda sinatab?»
«Jaa – aga – Eberhard sinatab ka teda!»
«Seda suurem au Eberhardile, et ta seda tohib!»
«Aga see pole mitte korras! Seda ei tehta ju! Seda pole keegi enne kuulnud!»
«Maailmas on palju asju, millest kõik inimesed veel pole kuulnud!»
«Aga kuhu jääb siin vastastikune viisakus, lugupidamine?» kriiskas proua Göbler, kelle paks nägu lõi punetama. «Kuhu jääb õpetaja autoriteet õpilase kohta? Mida peab laps mõtlema õpetajast, kellele ta nagu oma vennale või teenrile või külapoisile « s i n a » ütleb, kuna teiselt poolt on väga imelik, minule vähemalt, et võõras inimene, kes astub täna esimest korda mu majja, mu suurele pojale kohe « s i n a » ütleb. Eberhard on ju, kui ma ei eksi, kolmteistkümmend aastat vana?!»
«Kooliõpetaja autoriteet ei põhine mitte teietamisel, vaid tema tublidusel,» ärritas ja ässitas Stella südamerõõmuga edasi, «Kas vahest Eberhard või teised temasugused aukartust kõigi oma õpetajate vastu tunnevad, kellele nad « t e i e » peavad ütlema? Kui te teaksite, kuidas nad neid naeravad ja missugused aukartuseta sõimunimed nad paljudele annavad! Härra Kurbatov tahab oma õpilast kasvatada kui vend ja sõber, see on tema kasvatamismeetod, ja ma leian, et see on väga õige meetod.»