Koidu ajal - стр. 19
«Tere tulemast, noormees!»
Ja vabrikant Riesemann sirutas, ilma ülestõusukatset tegemata ja nähes ainult Kurbatovi varju, oma lühikese jämeda käsivarre suure tursunud käega, mille esimeses sõrmes hiilgas päratu paks pitserisõrmus, hooletult võõra poole.
Andrei Petrovitš ei võtnud seda kätt vastu. Ta astus härra Riesemanni ette, vaatas talle näkku ja ütles: «Minu nimi on Andrei Petrovitš Kurbatov.»
Vaevalt oli härra Riesemann võõrale pilgu heitnud, kui ta oma väljasirutatud jalad tooli alla tõmbas, nagu inimene, kes tahab üles tõusta. Ta ei tõusnud aga sedapuhku veel mitte, vaid kuna ta pilk kiiresti ja segaselt Kurbatovi nägu tunnistas, tuli ta suust pooltahtmata röigatav hüüd:
«Näh, see ju vanem härra! … Rõõmustab väga … minu nimi on Riesemann … vabrikant Riesemann …»
Ja pakkudes võõrale uuesti kätt, mis nüüd vastu võeti, ajas ta enese pahema käe toetusel toolilt üles, aga ainult pooleldi, et pealegi sedamaid jälle tagasi vajuda. Vahest oleks vabrikant Riesemann, olles Kurbatoviga nelja silma all, täiesti ja sirgelt püsti tõusnud, aga seltskonna nähes pidas ta niisugust viisakust inimese vastu, kes tuli temale palgaliseks, kellele ta reisiraha oli saatnud, nähtavasti kõlbmatuks.
Vabrikant Riesemann jäi aga ainult nii kauaks oma poja tunniandja ette istuma, kui just vaja oli, et seltskonnale näidata, et ta vahet mõistab teha enese ja selle palgalise vahel. Siis tõusis ta võrdlemisi väledasti, ja kui ta Kurbatovit oli teiste lauas istuvate härradega tutvustanud, hakkas ta koguni Andrei Petrovitši käsivarrest heldesti kinni, ning valitsema pannes lahke, lõbusa peremehe heatujulist kõnetooni, ütles oma iselaadi vene keeles:
«Lähme kahekesi veidi jalutama, härra Andrei Petrovitš; viige mind ära sellest kelmide seltskonnast, kus mul täna jälle nahk üle kõrvade tõmmati. Kas teate – inimene võib pankrotti jääda nende võrukaeltega mängides! Täna jälle kolm rubla trallis! … Tulge, härra Andrei Petrovitš, ma seltsin meeleldi a u s a t e inimestega.»
«Kes mängida ei oska, süüdistab teisi ikka kelmuses,» naeris Riesemannile mökitava häälega järele see palja peaga, torus mokkadega väike isand, keda Kurbatovile kui vanemat härra Göblerit praegu oli esiteldud.
Härra Martin Riesemanni ja Andrei Petrovitši vahel algas, kuna nad valisid jalutamiseks aia kõrvalisemad ning üksildasemad jalgteed, kohe elav vestlemine, mille eest hoolt kandis iseäranis paks vabrikant. Tema heast tujust kui ka tema sõnarikkusest oli märgata, et alkohol temasse oli mõjunud. Ta kõneles esmalt vene keelt, ja kui ta sellega kitsikusse jäi, võttis saksa keele appi ja rääkis viimaks mõlemat segamini.