Koidu ajal - стр. 16
«Kas mõtlete olla minu lapse vastu vali?»
Proua Riesemann küsis seda naeratades ja naljatoonil, aga tema pilk avaldas niisama palju emalikku õrnust kui emalikku muret.
«Vali? Ma arvan, ei,» vastas Andrei Petrovitš.
«Ah, mul on heameel, et te mitte enam liiga noor üliõpilane ei ole, vaid küpsema eaga härra,» kõneles Eberhardi ema pool-eleegilisel, poolpühalikul häälekõlal edasi, kusjuures ta käed risti pani. «Ma loodan nimelt, et teil on temaga rohkem kannatust, kui oleks seda liiga noorel inimesel. Kas teate, härra – härra –»
«Kurbatov,» aitas Stella.
«Kas teate, härra Kurbatov, minu laps – ta ei ole ju mitte halb, mitte tuim, mitte hukkaläinud … Eberhard, sina mine ära! … Ta on kristlikus majas kristlikult kasvatatud, kristlikus valjuses ja kohusetundmises. Aga ma ei mõista neid uue aja kooliõpetajaid. Nad ei oska oma kasvandikke õieti kohelda, neisse kasvatades mõjuda, nende hingesse tungida, nende südameharidust edendada. Nad on sagedasti ülekohtused, otse ülekohtused! Eberhardi õpetajate seas on neid, kes teda vihkavad, minu last otse vihkavad – võite mind uskuda. Nad ei l a s e teda lihtsalt edasi jõuda, nad annavad talle kiuste halvad numbrid. Laps on ühte või teist kord pahandanud, seda nad ei unusta, nad ei salli teda, nad kannavad tema vastu viha. Kas see on kristlik, kas see on pedagoogiline?»
Proua Riesemann vaatas seejuures kinnitust otsides tungivalt Andrei Petrovitši ja veel tungivamalt proua Göbleri otsa. Iseäranis viimasele näisid määratud olevat ka tema lõpusõnad, millega ta endisi kordas; ta avaldas nad aga alles siis, kui ta hoolsasti ringi oli vaadanud ja leidnud, et Eberhard mitte lähedal ei ole.
«Minu laps ei ole mitte laisk ega rumal ega rikutud, ta on nagu lapsed kunagi, aga mis ta vaene peab tegema, kui teda vihatakse, kui keegi vaevaks ei võta teda mõista, kristliku kannatusega temasse süveneda. Kust see ka võib tullagi – ta õpetajad on ju enamasti kõik teiseusulised.»
Stella vaatas piinliku kohmetusega esmalt ema, siis Kurbatovi peale: ka viimane oli kahtlemata «teiseusuline»! Seda oli mamma oma kurtmisõhinas ja enam proua Göbleri kui võõra poole rääkides unustanud. Proua Riesemann märkas oma viga Stella pilgu tõttu, aga kuna ta närvliku ärevusega lepitavaid ning õiendavaid sõnu otsis, oli Andrei Petrovitš juba leidnud tee, mis delikaatsest punktist üle viis.
«Kristlik kannatus on minu keeles inimlik kannatus,» tähendas ta, «ja teil on õigus, proua Riesemann, kui ütlete, et kooliõpetajail tuleb sellest sagedasti puudus. Aga mõtelge ometi, kui palju inimlikku kannatust peab olema õpetajail, kel on iga päev igas kooliklassis kasvatada sada last ja rohkem korraga! Kas tohib imeks panna, et kannatus seal katkeb ja maad valmistab kärsitusele ning ükskõiksusele? See on kahetsemisväärt, aga see on ka inimlik. Mis puutub minusse, siis tahan teha, mida lühike aeg lubab, et teie poeg jõuaks edasi.»