Koidu ajal - стр. 6
Härra Kurbatovi paremat kätt kattis nimelt üleni, välja arvatud paari sõrme otsad, kaugelt käsivarrelt tulev sinakaspunane sünnimärk. Äkitselt nähtavale tulles äratas see käsi tõesti kohutava oletuse, kui oleks ta naha alt täidetud tardunud verega.
«Ta peaks ometi kindaid kandma – see on ju hirmus!» sosistas preili Riita Heinrich Bergmanni poole, kui ta näo oli jälkusemärkidega kõrvale pööranud.
Nagu oleks Andrei Petrovitš neid sõnu kuulnud, tõmbas ta taskust paari valgeid puuvillkindaid ja pani kätte.
«Ma ei kanna suvel mitte heameelega kindaid, selle pärast vabandage,» ütles ta rahulikul toonil seltskonna poole.
Vaheajal oli Riesemanni kutsar perroonile ilmunud, et koolihärra kraami vankrile viia, mis ka Stella-preili juhatusel sedamaid toimus.
«Me jalutasime jala jaama ja läheme ka jala tagasi, nagu teeme seda harilikult iga päev ajaviiteks; teie aga, härra Kurbatov, soovite vististi teile vastu saadetud sarabaniga sõita?» ütles Stella Riesemann, kes siin majaproua asemiku osa näis enese peale võtnud olevat.
Härra Kurbatov vaatas aga oma tulevase õpilase peale ja ütles:
«Selle üle otsustab minu noor seltsimees, kellega tahaksin ühte jääda; Eberhard, kas sõidame või läheme jala?»
«Ma lähen teistega ühes jala,» ütles poiss, vahtides altkulmu võõra peale ja siis temast mööda.
«Siis lähen ka mina teiega ühes jala,» tähendas Andrei Petrovitš”.
Riita-preili kortsutas kulmu, kehitas Heinrich Bergmanni suunas tusaselt õlgu, väristas pead ja astus paar sammu edasi, nagu tahaks ta seltskonnast eralduda. Heinrich Bergmann astus talle järele, tema tundmusi nähtavasti jagades. Osvald Göbler vaatas oma ilusate silmadega küsivalt mõrsja ja siis teiste neidude ning nende kaasalise, härra John Mühlbachi poole; Stella Riesemann otsustas aga ruttu ja teisi tähele panemata:
«Väga hea, härra Kurbatov, tulge meiega! – Jüri, vii koolihärra kohver vankrisse ja sõida koju, koolihärra läheb jala.»
Polnud ime, et Riita Riesemann Heinrich Bergmanniga seltskonna ees minekut tegi ja viimasest teel ikka mõnekümne sammu võrra lahku hoidus. Neile järele tõttasid ka teised, nii et ainult Stella-preili, Göbler ja Eberhard viimane õe salaja antud käsul – Andrei Petrovitši juurde jäid. Vahel juhtus koguni, et Stella ja Kurbatov olid üksinda, sest Göbler käis John Mühlbachilt sagedasti paberossi peale tuld laenamas ja sattus temaga siis jutusse, kuna Eberhard tarvitas silmapilke, mil Stella venelasega elavamalt vestles, eemaleminemiseks.
Stella-preili lahkuse üle võõra vastu ei imetsetud palju. See oli üks tema «tujudest», ja Riesemannide sõpruskonnas teati, et Stella on tujukas. Tujukas ning isemeelne ja mitte harva kangekaelne. Ta ilmutas vahel mõtteid ning arvamisi ja tegusidki, misüle naeratades või koguni pahandades pead raputati, iseäranis sõpruskonna vanema õrna soo 1iigis. Stellale näis sageli nalja tegevat just seda heaks tunnistada, mida teised hukka mõistsid. Öeldi, ta põdevat vasturääkimistõbe, ja et ta kaunis osavasti vastu rääkis, siis kardeti temaga vaidlusse sattuda ning püüti parem selleta läbi saada. Seda tegi iseäranis härra Osvald Göbler, kel oli põhimõtteks peiupõlves kõiki mõrsja soove pimesi täita, ja paljud teised noored mehed. Kõik vabandasid Stella-preilit sellega, et ta on tujukas – tujukas ja isemeelne.