Koidu ajal - стр. 3
«Kes nii?» küsis Göbler.
«Andrei Petrovitš muidugi.»
«Eberhardi tulevane koolmeister?»
«Jaa, jaa!»
«Aga Stella, mis on meil siis selle inimese juustekarvaga tegemist?» käis Riita hääl nagu pisukese ratsapiitsa nips. «Sul näib ju hoopis iseäraline huvi tema kohta olevat.»
«Ongi,» naeris Stella. «Kas teate, ma olen kõigist neist nägudest, mida meie siin iga päev näeme, – neist igapäevanägudest siiamaani tüdinud!» Ta tõmbas endal esimese sõrmega üle kurgu. «Ma olen ka teie kõigi nägudest tüdinud – palun vabandada!»
«Minu omast ka?» küsis härra Osvald Göbler teeseldud ehmatusega, kusjuures ta oma ilusa õrna härrasnäo selle täiel ilul ning õrnusel pruudi poole pööras ja talle oma suurte sõstrakarva silmadega etteheitlikult otsa vaatas.
«Võib-olla – ma näen sind ja kõiki teisi liiga sagedasti,» vastas Stella, kuna ta sinine pilk kelmikalt ja ühtlasi hellalt peigmehele heitis. «Ma näen teid liiga sagedasti, see nürib mu nägemisvõime, ja miski pole loomulikum, kui et ma igale uuele näole, mis minu piirkonda ilmub, huviga vastu vaatan … Ma väidan, Andrei Petrovitš on musta verd; kes vaidleb vastu ja lööb minuga käe?»
Muidugi tundis härra Osvald Göbler, kel oli põhimõtteks peiupõlves pimesi kõiki mõrsja soovisid täita, enese kohustatud olevat kihlvedu vastu võtma.
«Ma väidan, et ta on valget verd – päris linavalge, just nagu sinu papa tallipoiss Janka; silmaripsmedki on tal valged nagu –» härra Osvald Göbler hakkas valjusti naerma ja jättis sõna pooleli, kuna ta Stellaga käe kokku lõi. Kihlveo hinnaks määrati midagi magusat – ühelt poolt kaks naela šokolaadi, teiselt poolt – sosistatud kokkuleppel – teatav arv mususid.
«Kas teate,» võttis Tartu korporant Heinrich Bergmann pahase preili Riita kõrval paljutõotava venitamisega sõna, «kui teie, preili Stella, tahate selle Andrei Petrovitši välimuse kohta ustavat kirjeldust saada, siis võin mina selle teile anda!»
«Teie? Teie ei tunne teda ju!»
«Tunnen. Vähemalt nii palju, et teda võin kirjeldada. Ma tunnen paljusid Andrei Petrovitšeid ja nad on kõik ühesugused. Meie Tartu kubiseb neist ju nüüd, nagu tuttav … Pange aga tähele, preili Stella: Andrei Petrovitš Kurbatov kannab punast särki paigatud pükstel, ja kui tal on mundrikuub seljas, siis võite sellest kodus kõige parema tagajärjega lasta seepi keeta, ja kui lisate mantli veel juurde, siis saate rohkem seepi, kui teie pesunaine aastas jõuab ära kulutada. Mis puutub aga Andrei Petrovitš Kurbatovi ilusaisse juustesse, mille karva ma teile paraku ei tea nimetada, siis ulatuvad need tal kõige luulelisemais käharsalkades õlgadeni ja on nii tihedad, et neist rehagi läbi ei tungi, mis tuleb osalt ka sellest, et nad pole aastat kolm ei kammi ega reha näinud.»