Dr. Aadu Rebane - стр. 3
,,Aga minu kasvatada,” tähendas preili Justiine vahele.
„See ei puutu asjasse,” nipsas Karren nüüd omalt poolt, sest ta meel oli mõru, et teda ta suures kõnes…eksitati.
„Ohoo – see puutub küll asjasse,” vastas preili Justiine ja tõusis ka püsti. „Luba, armas vend, et mina kui Ursula kasvataja paari lühikese sõnaga ära ütlen, mispärast me täna siia kokku oleme tulnud ja kuidas kõige paremini selgusele jõuaksime otsuse üle, mis meil on teha.”
„Õigupärast peaks minu mees seda ütlema,” nurises proua Eulaalia.
„Seda tahtsin tehagi, kui mind ei oleks eksitatud,” pahandas Karren, istus aga siiski maha.
Preili Justiine tähendas lepitavalt, et igaühel veel küllalt mahti olevat sõna võtta ja oma arvamusi avaldada; lubatagu temale kui selle maja perenaisele ainult päevakorra kohta paar juhatavat märkust.
Mitte just paari sõnaga, aga kaunis asjalikult ja kujukalt andis siis tädi Justiine arutatava asja kohta tarvilikud teated.
Ursula olevat naitmis-eas ja tema kätt paluvat mees, keda hariduse, ameti, vara ega elukommete poolest ei võivat laita. Kui tublil, edasipüüdlikul arstil olevat tal juba nüüd sissetulek, mis tagab Ursulale kõigiti muretu tuleviku. Sellest tähtsaimast küljest ei võivat kosilase vastu kellelgi palju öelda olla, seda vähem, et Ursula ju ise on varata; isalt päritud kapital kulunud tema koolitamise peale peaaegu viimse kopikani ära.
„Ursula päranduse üle peaksin mina aru andma!” urises apteeker Karren ja hakkas oma sopilist, masajat kogu üles hoobama.
„Teine kord – see ei puutu asjasse,” tähendasid aga kärsitud hääled läbisegi vahele ning sõna jäi Justiinepreilile.
„Kui lisan veel juurde,” kõneles ta edasi, „et Ursula seda meest armastab, nagu ta seda mulle, oma kasvatajale ning teisele emale, tunnistas, siis, armsad sugulased, ei leia meie vist mingeid põhimõttelisi argumente tema ürituse vastu, vähemalt mis puutub kõigisse välistesse tingimustesse.”
Vasturääkimiseks ei võtnud keegi sõna. Siiski oli kuulda teatavat sahinat ja susinat, nagu vingerdaks mitu madu üle kuivade puulehtede. Kellegi suust nimises sõna: „Talupoja soost!” Ja nagu äkiline tuulehoog paneb kõrkjatuka pahinal liikuma, nii äratas see sõna Karreni perekonna auväärt nõukogu ärevalt kohama. Seda korrati, väristati päid, vingutati mokki, kehitati õlgu. Ja habemed tudisesid ja kõigi nägudele heitsid hämarad varjud nagu sügisesed pilved.
Preili Justiine pidas targu väikese vaheaja. Ta kõhn, vilajas vanapiigakuju sai keskele nagu murdekoha, ta terashallid torkavad silmad käisid kuldse näpitsprilli tagant leinapilgul üle sahiseva kogu. Ka tema kõlatu hääl ilmutas nüüd nagu vaevu tagasihoitud pitsitavat ahastust, kui ta viimaks jätkas: